Meditatsioonid esimesest filosoofiast

Descartes’i järgi peaks filosofeerimine algama metadoloogilisest kahtlemisest. Vähemalt üks kord elus tuleks tema järgi seada k õ i k kahtulse alla. Eks selle mõtteharjutuse teevad läbi kordki elus kõik filosoofid. Nagu mingil hetkel samastuvad paljud tõsiselt mõtlejad ennast Sokratesega. C. S. Pierce’i järgi eeldab igasugune kahtlus teatud uskumusi. Minu kahtlusel peab olema küllaldane alus, s. t. kahtlus põhineb mingil uskumusel. Descarte’i eesmärk oli leida kindel teadmine, mille üle ei ole võimalik kahelda. Tema meetod oli kahelda kõiges, välistada kõik. Mis siis jääb kindlaks? Võib-olla ainult see, et mitte miski pole kindlalt teada. Meenutagem mida ütles kõiketeadja Buddha: „Kõik siin maailmas on kaduv ja muutuv. Ainus püsiv asi on pidev muutumine”.
Descartes jõudis lihtsa analüütilise mõtlemise tulemusel järeldusele, et ainuke tõsikindel teadmine on see, et kui ma mõtlen, siis järelikult olen ma olemas. Siinkohal tuleks küsida, et kust ma tean, et m i n a mõtlen, võib-olla on minu aju mingi vahemehhanism, mis kannab edasi kellegi teise mõtteid? Seda on võimalik näidata väga lihtsa mudeliga. Undo Uus on seda kirjeldanud väga hästi oma vaimu mudeliga, mis näeks välja umbes selline: Kui inimesest ühendada lahti aju, ajal mil inimene magab ning panna see kuskile sobivasse lahusesse, näiteks ülikooli laborisse ja ühendada elektrilise signaali abil kõik närvid, et näiteks kuulmise närv oleks seotud signaali kaudu ajuga seal lahuses ja silmanärvid ja kõik muud meelelised tajud samamoodi siis kui inimene ärkab üles, siis kus ta arvab ennast olevat, kas seal ülikooli laboris lahuses? Ta arvab, et ta on seal kus ta ärkab, avab silmad näeb oma tuba jne. ja tegelikult võib selle mudeliga minna veel kaugemale; meie aju on omakorda kuskil mujal ja see aju on jällegi veel kuskil kaugemal. Ikkagi ei maksaks nii kindel olla, et see kes mõtleb mina olen. Kuigi jah, enda olemasolus on kuidagi totter kahelda, kuna kõik mu tajumused viitavad sellele, et ma eksisteerin. Hume’i arvates aga me ei saa kogeda seda, mis kutsub esile tajumusi – me kogeme vaid oma tajumusi, mitte materiaalseid kehi. Suure ratsionalistina arvas Descartes ühtlasi ka, et keha on vaimust erinev. Seda võiks nimetada substantsdualismiks. Maailm koosneb immateriaalsetest vaimudest ja materiaalsetest kehadest. See seisukoht toob kaasa aga mitmeid probleeme, näiteks kuidas on võimalik omavahelised mõjud vaimu ja keha vahel? J. Searle järgi ei tohigi niisugust jaotust teha, see on intellektuaalne laiskus, maailma tuleb seletada tervikuna, niisugune destruktiivne lähenemine, kus lõhutakse kõik laiali ja erladatakse üksteisest ning sildistatakse erinevate nimedega, on lihtsalt üks viis seletada keerulisi asju lihtsalt ja vastupidi ning olukord, kus luuakse juurde järjest rohkem mõisteid. Miks on vaja jagada asju kaheks, maailm on terviklik!
Descartes’i dualism oli aluseks ka plajudele uutele dualistlikele teooriatele, see näitab, et alati on võimalik edasi mõelda. Nii nagu on äärmuslik idealism, kus eitatakse täielikult dualistlikus pildis materiaalset poolt. Eksisteerivad ainult vaimud ja nende sisud.
Descartes tõestas jumala olemasolu: kui meil on olemas ülima olendi idee, siis peab see olend ka olemas olema. Ja kuna jumalus on täiuslik olend, siis ei ole ta pettur ning minu aistingud mis pärinevad minu kehast (janu, õnnetunne, valu jne) peavad tõeliselt eksiteerima. Seda Descartes’i arusaama täiustas Leibniz: Kõigepealt tuleb näidata ülimalt täiusliku olendi idee koherentsust ehk ülimalt täiusliku olendi olemasolu võimalikkust. Niisugune jumalatõestus on mõistusepärane, mitte vaatlustel põhinev. Mitte ükski vaatlus ei saa anda mulle tõsikindalt vastust jumala olemasolu kohta, seega on jumal kujuteldav asi ning mingis mõttes mõiste, vajalik selleks et seletada lahti maailma. Jumala ja ülima olendi idee mõisteid on natuke erineva varjundiga, neid kasutades tuleks meeles pidada, millises keelemängus me antud hetkel viibime.
Selle järgi ei saa olemas olla asju, mida ma ei suuda ette kujutada, kuna minu tajumused lähtuvad minu kehast, mis on tõeline, peavad ka nendest tulenevalt olema tõelised need asjad mis seda tajumust tekitavad. Kui tuletame meelde eelpool mainitud Hume’i siis vaadates oma käsi me tajume sõna otses mõttes mitte oma keha vaid teatud muljeid, mida saame meelte vahendusel. Aga see ei pruugi tähendada, et meie keha pole olemas, see võib vaid olla veidi teistsugune, nagu Descartes ise ütles, et Jumala hüvelisusest hoolimata pole võimalik, et inimloomus – nii nagu ta koosneb vaimust ja kehast – vahel ei petaks.

Looduse ja jumala-armu alused mõistuse põhjal

Olemine tähendab millegi eksisteerimist üldse. Nagu ütles Archytas: „Selleks, et üldse olemas olla, on vaja olla kuskil.” Tekib siis küsimus, et kus eksiteerivad Leibnizi monaadid või eksiteerimine ongi ainult võimalik tänu monaadidele? Kui nad eksiteerivad mingis ruumis, siis kas see ruum on absoluutne (mittemillestki mõjutatud) või jumalik (algusest lõpule kulgev). Esimesel juhul kui igal monaadil on ruumis oma koht ning nagu Leibniz ütleb, et monaadid on omavahel harmoonilises seoses ning lakkamatult muudavad omavahelisi suhteid, siis see ruum peaks justkui olema dünaamiline, mis muutub vastavalt sellele, kuidas selle sisemus käitub. Sellisel juhul oleks ka Newtoni absoluutse ruumi määratlus vale (Sellel on viis omadust; 1. absoluutne on miski, mis ei liigu; 2. ei vaja suhteid välisega; 3. ta on alati identne iseenesega; 4. ei vaja lisatugipunkte enese sees; 5. abloluutne on mõistetav, aga mitte kogetav). Selles oli muidugi filosoof Leibnizil õigus, et ainult tänu mõistuse säravale himule võime me taibata maailma kõiksuse korrapära, sellepärast me erinemegi loomadest, kuna me teadvustame, et me elame ja suudame sellest aru saada. Teiseks, kui ruum on jumalik (mida tol ajal arvati), siis kas meie elame jumalaga samas ruumis? Kui Jumal lõi maailma, siis kas ta ise oli mõnes teises ruumis ja koosnes samuti monaadidest? Leibniz eeldas, et on olemas algus, see on oma sünnikogemuse üldistamine universumile. Ta otsis kuidas seleteda jumalat, mitte ei lähtunud sellest, mis on tõene, mis mitte. Leibniz leidis, et jumal on kõigi asjade paratamatu algpõhjus. Seda saaks kirjeldada sellise mudeliga; Oletame, et alguses oli jumal justkui punkt, millest väljaspool polnud midagi ja kõik justkui oli selle punkti sees, siis jumal tühjendas ennast autogenoosi (auto-ise, genon-tühjus, kr.k) abiga ning tekkis olukord, kus kõik see jumalik oli nüüd väljaspool punkti ning punkt ise muutus tühipaljaks mõisteks ja selliselt lõi jumal maailma. See kaitseb ka seisukohta, et jumalus on igas maailma punktis igal hetkel olemas. Esimest korda märgiti ära ütlus, et universumi (s.o. lõpmatu ruum) keskpunkt (jumalus) on kõikjal ja välispind mitte kuskil, juba 12 saj. 24-ja filosoofi raamatus. Ei ole ju mõeldav, et jumal, olles ise ühes lõpmatus ruumis, lõi teise, kus elame meie, siis oleks justkui kaks lõpmatut ruumi; jumalik ja tema looming!
Leibnizi kui filosoofi näol on tegemist tõsikindla metafüüsikuga ning tema seisukohad, et muutumiste algpõhjused on tajumustes ja himudes ja korrapäratus ja korrapärasus sünnivad tänu tajumuste hea ja kurja kui lõpp-põhjuste järgi on ütlemata saranased sokratese ja neoplatoonikute seisukohtadega. Ka Parmenideselt alguse saanud dualism (hea-halb, harmoonia-kaos, külm-soe), mis pole eurooplast seinini maha jätnud, on Leibnizi monadoloogias tugevasti sees. See kiirgub hästi välja üheksandast paragrahvist: „Ja et õiglus väga üldiselt võttes ei ole miski muu kui tarkusega kooskõlas olev headus.” Nii arvas ka Sokrates, et kõik hea on tarkus ja ilusus ja kiirus, huvitaval kombel aga aeglus ja raskus olid halvad. Vot niisugune meelevaldne asjade kategoriseerimine on üks metafüüsika nõrki külgi. Olgu, ta ei lähe võib-olla vastuollu oma enese printsiipidega (vahemärkusena olgu öeldud, et Vana-Kreeka müütides peale tühjust tuli eros, kui printsiip, mitte kui jumalus ja enne Zeusi valitses kronos ehk aeg), aga me ei saa ka kindlad olla, et me läheneme tõele, me võime läheneda küll tõelähedusele, aga öeldes metafüüsiku enda sõnadega; see ei tähenda, et me jõuame sinna kiiremini, mida kiiremini me sellele läheneme.
Olen sunnitud Leibnizile kui filosoofile veel vastu vaidlema, aga mitte kui matemaatikule ja füüsikule. Töötas ju tema välja integraalarvutuse ja ehitas esimese loogilis-mehhaanilise arvuti, mis põhines binaarkoodil pannes sellega aluse infotehnoloogiale. Nimelt ei ole ma seda meelt et maailma üldse (universumi) saab jagada niimoodi osakesteks, üksusteks (monaadideks). Maailm ei jagune niimoodi, see on maailma uputamine kategooriatesse, mis leiavad aset meie peas. Et kas siis maailm on koosnev osadest, millest ühed moodustavad kilukarbi sildi, mida kassid lakuvad ja teised inimese aju, mis mõtleb? Läbi tajumuste peaks siis monaadid saavutama ülimusliku staadiumi. Kui mul on üks lihtsubstants ning ma liidan talle teise juurde, siis ta muutub liitsubstantsiks, aga see omakorda on monaad, siis ma võiksin ju liita kaks monaadi kokku ja anda selle nimeks liitmonaad ja need omakorda kokkuliita jne. See on piiritlus ja vajadus seletada keerulisi asju lihtsalt, nagu ikka metafüüsikutele ja matemaatikutele teha meeldib, sest siis saabub rahuolu tunne, et kõik on selge ja arusaadav. Paraku on maailm natukene keerulisem koht ning selleks, et mõista, tuleb kõravel visata palju sisutühje mudeleid, aga neid ei saa ennem ära visata, kui nad on selgeks mõeldud.


Tuudur Tamme 18.03.2010

Filosoofia otstarve

Kõigepealt peab ütlema, et filosoofia pole teadus. Teaduses on kõik täpselt mõõdetav, aga kuidas mõõta tarkust, tarkusest mõtlemist? Samuti ei tee meid targaks puhtalt faktilised teadmised. Nagu ütles juba Herakleitos, et paljuteadmine ei ole tarkus. Seega jääb filosoofia alati loominguliseks tegevuseks – kunstiks, öeldagu pragmaatikud või analüütilise filosoofia pooldajad mida tahes. „Tuleb minna keele taha,” ütles Wittgenstein, „kuna filosoofiasse pole jäänud muud kui keele uurimine”. Viimased sada aastat ongi filosoofiat käsitletud kui humanitaardistsipliini, mis uurib iseennast, näiteks Spengleri ajaloofilosoofia. Või Comte positivism, mis viskab kõrvale kõik metafüüsilised arusaaamad, justkui abstraktsed mõisted oleks oma aja ära elanud. Sama võiks siis öelda näiteks jazzmuusika kohta, et seda enam ei tehtaks, sest kõikvõimalikud intervallid ja harmooniad ning bassikäigud on ennast ammendanud ning nüüd tegeleme õige muusikaga ja loome midagi uut. Filosoofia ei saa kunagi vabaks mütoloogiast ja uskumustest. Kui ma midagi tean, siis ma ka usun seda. Ei saa olla vastupidi, kuigi osad mõtlejad on nii väitnud. Pragmaatikud ütleks selle peale, et tuleb uskuda seda, mis on kasulik, aga kui ma usun seda, mis on kasulik, siis ma pean ka uskuma, et see mida on kasulik uskuda, on ka kasulik jne. Sellisel juhul läheks see ring lõpmatuseni ning ma ei saakski teada, mis kasulik on. Idealistid ütleks jälle, et tuleb uskuda seda, mis on tõde, kuna füüsiline maailm ei pruugi üldse eksiteerida ning kogu kandev raskus veereb ideedele. Noorena oli ka I. Berlin mõjutatud idealismist, hiljem väga paljudest mõttesuundadest. Enamasti torkab silma realism ja ratsionalism. Maailmavaatelistelt veendumustelt oli liberaal. Minu arvates oli ta klammerdunud liialt põhjus-tagajärg seosele ning materialistliku maailma ja analüüsi meetodile.

Olen samas nõus, et iga küsimuse vastus on juba eos mõjutatud selle küsimuse ja küsija poolt. Selle taga on juba mingi uskumus või veendumus ning me justkui teaks kust vastust otsida. See teebki filosoofiast kunsti, sest seesuguseid küsimusi, mille vastuseid me ei tea kust otsida, (näiteks mis on õnn, kui suur on ruum, mis on igavik jne) on vaja siiski kuidagi seletada. Me saame need mõisted täita oma sisuga ning kuna mõiste on mingi mõtlemise elementide korrapära, siis on meil võimalik luua loendamatul hulgal mõttetarkusi (Jaan Kaplinski sünonüüm filosoofiale) ning iga inimese filosoofia, mis on kooskõlas tema argumentide ja mõistetega ning loogiliselt ühtses süsteemis, on täpselt sama hea mõtlemine kui kellegi teise oma.

See, et läänelik maailmapilt on selliseks kujunenud on lihtsalt üks tee Thalesest Berlinini. See on küll natukene meelevaldne näide, aga eks ole ju nii, et iga korraliku koolihariduse saanud inimene mõtleb sellises järjekorras: kõigepealt on teoloogiline ehk fiktiivne, näiteks Hesiodose kosmoloogia, Egiptuse Hermopolise kosmoloogia, kus seletatakse nähtusi (maailmas toimuvaid liikumisi) kõrgemate olendite abil. Edasi tuleb metafüüsiline e. abstraktne staadium, kus püütakse erinevalt teadusele kogu maailma (ka universum) määratleda oletuste, mõtiskluste ja loogiliste järelduste kaudu. Sealt ka need närviajavad küsimused, näiteks „Kus on mu käsi siis, kui ma ulatan ta üle universumi piiri?” Säärastele küsimustele on otsitud vastuseid aastasadu. Näiteks on võimalikud vastused, et nii ei saa küsida, kuna universum on kõik, mis on, või, et sellist kohta pole üldse olemas, kuna igal asjal on oma koht. Väga hästi vastas aga G.Bruno: „ …Siis on minu käsi ka selle universumi osa.”.

Järjestuselt kolmas maailmanägemus, mis sai tekkida ainult eelneva kahe olemasolul on positivistlik ehk tõelusel, tegelikkusel põhinev .

Suuresti selleks, et niisuguseid metafüüsilisi küsimusi ei tekiks, areneski lääne filosoofia nii nagu ta arenes. Kantist, kes lõi oma teesid ja antiteesid ning tunnistas mõttetuks arutleda selle üle, kas jumal on olemas või kas maailm on lõpmatu või lõplik. Mõlema argumendi kasuks saab tuua samapalju toetavaid argumente. Sealt edasi loogilise positivismini, mis oli paratamatu ning deduktivismi ja induktivismini, mis olid vajalikud, selle filosoofia rakendamiseks. Asi püsib niikaua, kuni ta töötab. Kunagi töötas heliotsentriline maailmapilt, enam see ei töötaks, kuna me teame nüüd, et see süsteem oli vale. Teadus saab küll anda praktilist väärtust ning on omal kohal mingite probleemide lahendamisel, aga see, mis seda teadust vormib, on ikkagi filosoofia ja inimeste mõttetarkus.

Filosoofia, samuti nagu teised distsipliinid, ei tohiks võtta endale ülesandeid, mida ta ei suuda lahendada. Filosoofia pole pelgalt formaalloogiline analüüs ning puhtalt mingeid sotsioloogilisi uuringuid tehes ja tundes kahte-kolme loodusseadust ei saa me maailma kohta tõsikindlaid vastuseid. Lõpetuseks, filosoofiat võiks võrrelda Platoni ütlusega: „Vabal mehel on alati aega, ta ei hooli kui pikk või lühike on arutelu, kui ta ainult tõeni välja jõuab.”.

Tuudur Tamme 17.03.2010

Holograafiline universum

Igal asjal, mida ma näen, kuulen, katsun, maitsen, haistan, peab olema seos minu ajuga, kes seda interpreteerib. See seos on elektrisignaal. Kõik mida meie viis taju meile maailma kohta informatsiooniks jagavad on tegelikult elektrilised signaalid, mida meie peaaju omamoodi tõlgendab. Kogu tegevus, mis me elu jooksul oleme teinud ja teeme praegugi toimub ühes väikeses paari ruutsentimeetrises ajusopis. Aju ei taju liikumist, samamoodi nagu arvuti; kui me viime arvuti ühest kontorist teise, ja kinnitame talle pärast ümberpaigutust jälle vajalikud juhtmed, ei saa arvuti arugi, et on keskkonda vahetand. Sarnaselt on ka ajuga – ta võtab vastu lihtsalt signaale ja töötleb neid meile mõnusasse kolmedimensionaalsesse keskkonda. Olgugi,et tegelik maailma ei pruugi niisugune olla. Tegelikkuse juurde pöördume hiljem tagasi.
Nüüd näiteks oletame, et me vaatame televiisorit ning kui vool kaob, katkeb ka pilt telekas, kuna signaal ei jõudnud kohale. Samuti on ka meie ajuga; kui katkeb signaal välismaailmast, siis me oleme pimeduses, õigemini mitte pimeduses, vaid siis poleks justkui nägemises midagi, mis pole aga sama, mis pimedus.
Kui me teeksime sellise katse, et eraldaksime inimese aju ja paneksime selle kuskile mõnusasse lahusesse elama, kus ta ei sure ja salvestaksime eelnevalt arvutisse lõhnad, maitsed, loodusmaastiku, kogu miljöö, kogu informatsiooni ja siis ühendaksime selle arvuti ajuga ja saadaks need signaalid ajju, siis arvatavasti aju arvaks, et ta elaks. Nii saaks ajju progammeerida ükskõik mida, isegi seda, et aju arvab, et ta on füüsiliste inimese omadustega. Talle saadetakse arvutist film, et ta ise istub arvuti taga ja teeb tööd.
Sama võib ka toimuda praegu meiega. Miks me arvame, et see maailma on reaalne, mida me näeme, kuuleme, katsume jne? Äkki keegi saadab meile samamoodi mõtteid, signaale elust, loomadest kokkupuudetest teiste inimestega ja nendele teistele inimestele jälle saadetakse signaale kokkupuudetest minuga ja nii iga looduse ja mateeria osa on seoutud absoluutselt kõikide osakestega kogu näivas universumis, mida tegelikult ei pruugigi olemas olla. Maailma täieneb koguaeg, ja see ongi selle looja(te) töö.
Võib ka muidugi olla, et nendeks loojateks oleme meie ise. Me ise oleme kunagi arenenud nii kaugele, et oleme suutnud luua illusoorse maailma, mis on igas punktis täielikult ja terviklikult olemas ja me oleme suutnud selle sünteesida oma ajju. Äkki me ise olemegi praegu väga kauges tulevikus ja saadame oma ajju signaale nagu me elaks siin – 21 sajandil nagu see oli siis, kui me kunagi päriselt siin elasime? Ja niimoodi me areneme, kõik elud, mis tulevad on tegelikult kokkuvõttes samade inimeste omad, inimesed korduvad. Nad saadavad mingi aja tagant oma ajju uusi signaale, ja kustutavad vanad, justnagu nad oleks uuesti sündinud. Võib-olla see ongi reinkarnatsioon.
Igal juhul see on väga keeruline ja suurepärane töö ja kui mina tõesti olen kauges tulevikus olemas reaalselt, või on selleks keegi teine, kes mulle neid signaale saadab ja mõtteid pähe paneb, siis pidi ta mulle ka niisuguse mõtte pähe panema, et sellest kirjutada.
Üks asi veel – see kes on selle loomingi taga, kontrollib täeilukult kõike signaale ja võib muuta ükskõik mida, sellepärast on siin maailmas kõik võimalik. Peaksime olema tänulikud oma esivanematele ehk võib-olla siis meile enditele, kes on tegeliklult jumalad ja meile uue elu andsid, lõpuks peame jõudma meie nii kaugele, et endale ise elu andma, ja ring hakkab jälle otsast peale.





Tuudur Tamme
03.02.2009

Tahtmine

Metsas, kuhu olin sattunud, oli liiga palju valikuid. Pigem taandusin ja võtsin istet, tooliks samblaroheline känd. Hakkasin alateadlikult mõtlema. Ilma igasuguse vajaduse ja eestvedamiseta. Muidugi ma teadsin, et kunagi pean ikka proovima metsast välja jõuda, aga miks-see mul veel puudus. Tegelikult puudus ka kuidas. Nii, et ma lihtsalt lasin mõtte kerglikult lendu ning lendasin koos sookurgede ja tähtedega hõreda männimetsa kohal. Lend osutus siivukeseks, sest mulle lendas vastu Tahtmine. Ta küsis kiiresti ja kärsitult kerge küsimuse: “Mida sa tahad, tahad sa midagi?”.
Mina vastsin valesti: “Ma tahan mõelda”. Tahtmine puhkes naerma ja kihutas minema, sinna, kus loojub päike. Ta oli oma tahtmise saanud. Mina aga kukkusin taevast alla otse sellesammuse kännu peale, kus enne oli istunud. Ma ju teadsin, et kui ma tahan midagi teha, siis ma seda ju ei saa. Ma ei saa tahta mõtelda, et ma lendan. Mõte peab ise lendama hakkama. Mis küll ajaendas mind niimoodi vastama. Võib-olla tahe niimoodi vastata, aga miks? Miks ma peaks tahtma Tahtmisele vastata nii, et tema oma tahtmise saaks ja mina seda tahestahtmata mitte? Ma ei tahtnud ju kukkuda.
Mind lohutas teadmine, et ma ei saanud haiget. Aga ma ei olnud sellega nõus. Iha võidu järele kasvas minu sees enneolematult suureks selles reegliteta mängus. Jah, tõsijutt, kõik oli aus, aga ilma reegliteta. Mulle isegi meeldis see tunne-tunne, et saan kõike teha, olla kõikvõimas. Raiuda ennast läbi maa, lennata kiiremini tuulest, visata kivi kaugele, kuni ta maandub mõnes meile tundmatus maailmas. Kõik see tundus tore ning huvitav ja muutis mu meele tugevaks. Ainult ma ei saanud muuta banaalseid tõdesid. Siin dualistlikus maailmas ja ajas eksisteerib alati keegi, kes sinuga konkureerib, osutab vastupanu, lükkab ümber su hüpoteese ning muidu sind segadusse tahab ajada, et ise valitsejaks saada, mitte mõõga, vaid meelega.
Just niisuguseks vastaseks osutuski Tahtmine. Tema ei tahtnud midagi, kui siis ainult teiste tahtmisi kontrollida ja suunata ikka sügavamale metsa, kust tõde leida on raske, raskem kui seeni; isegi sügisises metsas.
Ma puhkasin olenemata tegelikult väsinud. Pidin metsast välja pääsemiseks kõvasti konstentreeruma. Milllele ma oma mõtted suunan? Kui ma midagi tahan, siis tahmine saab mu mõtted endale, kui midagi soovin, siis pole see vajadus ning seega eluspüsimiseks mitte vajalik. Seega ma ei mõelnud mitte millegile, mitte ainsalegi asjale, lihtsalt olin, kõik muutus ähmaseks ja kadus mu silmist, ma ei mõelnud isegi sellele, miks. Äkitselt ma tundsin midagi, miski tõmbas mind taeva poole, aga ma ikka ei mõelnud sellele. Nüüd tundsin , et lendan, tiirlesin taeva kohal ja nägin kõiki värve , mis maailmas olemas on, ja nägin neid korraga ja terviklikult. Järsku häiris mu mittemõtlemist terav hüie: “Midas a tahad, sa pead midagi tahtma, sa ei saa nii sama lennata”. See oli Tahtmine. Ma ei teinud Tahtmisest välja, lihtsalt olin oma puhtas valges maailmas ja lendasin , polnud suundi, tuuli, ega midagi. Tahtmine muudkui röökis ja karjus, et minu tähelepanu võita. Lõpuks ta loobus, nägi , et mina teda kuulda ei võta ja langes taevast kolinal alla, sinnasammuse kännu peale, kus mina olin varemalt istunud.
Ma olin Tahtmist võitnud tema enda relvaga: ma tegin midagi, mida ma otseselt ei tahtnud, vaid mida mida ma pidin tegema , et aru saada mida tahtmine tähendab. Kui sa midagi väga tahad, siis ei saa sa seda seda tahtes, vaid seda vajades.
Tahtmine istus nukralt kännu peal ja lausus vaikselt enda ette: “Ma ei taha enam midagi”.