Kõigepealt peab ütlema, et filosoofia pole teadus. Teaduses on kõik täpselt mõõdetav, aga kuidas mõõta tarkust, tarkusest mõtlemist? Samuti ei tee meid targaks puhtalt faktilised teadmised. Nagu ütles juba Herakleitos, et paljuteadmine ei ole tarkus. Seega jääb filosoofia alati loominguliseks tegevuseks – kunstiks, öeldagu pragmaatikud või analüütilise filosoofia pooldajad mida tahes. „Tuleb minna keele taha,” ütles Wittgenstein, „kuna filosoofiasse pole jäänud muud kui keele uurimine”. Viimased sada aastat ongi filosoofiat käsitletud kui humanitaardistsipliini, mis uurib iseennast, näiteks Spengleri ajaloofilosoofia. Või Comte positivism, mis viskab kõrvale kõik metafüüsilised arusaaamad, justkui abstraktsed mõisted oleks oma aja ära elanud. Sama võiks siis öelda näiteks jazzmuusika kohta, et seda enam ei tehtaks, sest kõikvõimalikud intervallid ja harmooniad ning bassikäigud on ennast ammendanud ning nüüd tegeleme õige muusikaga ja loome midagi uut. Filosoofia ei saa kunagi vabaks mütoloogiast ja uskumustest. Kui ma midagi tean, siis ma ka usun seda. Ei saa olla vastupidi, kuigi osad mõtlejad on nii väitnud. Pragmaatikud ütleks selle peale, et tuleb uskuda seda, mis on kasulik, aga kui ma usun seda, mis on kasulik, siis ma pean ka uskuma, et see mida on kasulik uskuda, on ka kasulik jne. Sellisel juhul läheks see ring lõpmatuseni ning ma ei saakski teada, mis kasulik on. Idealistid ütleks jälle, et tuleb uskuda seda, mis on tõde, kuna füüsiline maailm ei pruugi üldse eksiteerida ning kogu kandev raskus veereb ideedele. Noorena oli ka I. Berlin mõjutatud idealismist, hiljem väga paljudest mõttesuundadest. Enamasti torkab silma realism ja ratsionalism. Maailmavaatelistelt veendumustelt oli liberaal. Minu arvates oli ta klammerdunud liialt põhjus-tagajärg seosele ning materialistliku maailma ja analüüsi meetodile.
Olen samas nõus, et iga küsimuse vastus on juba eos mõjutatud selle küsimuse ja küsija poolt. Selle taga on juba mingi uskumus või veendumus ning me justkui teaks kust vastust otsida. See teebki filosoofiast kunsti, sest seesuguseid küsimusi, mille vastuseid me ei tea kust otsida, (näiteks mis on õnn, kui suur on ruum, mis on igavik jne) on vaja siiski kuidagi seletada. Me saame need mõisted täita oma sisuga ning kuna mõiste on mingi mõtlemise elementide korrapära, siis on meil võimalik luua loendamatul hulgal mõttetarkusi (Jaan Kaplinski sünonüüm filosoofiale) ning iga inimese filosoofia, mis on kooskõlas tema argumentide ja mõistetega ning loogiliselt ühtses süsteemis, on täpselt sama hea mõtlemine kui kellegi teise oma.
See, et läänelik maailmapilt on selliseks kujunenud on lihtsalt üks tee Thalesest Berlinini. See on küll natukene meelevaldne näide, aga eks ole ju nii, et iga korraliku koolihariduse saanud inimene mõtleb sellises järjekorras: kõigepealt on teoloogiline ehk fiktiivne, näiteks Hesiodose kosmoloogia, Egiptuse Hermopolise kosmoloogia, kus seletatakse nähtusi (maailmas toimuvaid liikumisi) kõrgemate olendite abil. Edasi tuleb metafüüsiline e. abstraktne staadium, kus püütakse erinevalt teadusele kogu maailma (ka universum) määratleda oletuste, mõtiskluste ja loogiliste järelduste kaudu. Sealt ka need närviajavad küsimused, näiteks „Kus on mu käsi siis, kui ma ulatan ta üle universumi piiri?” Säärastele küsimustele on otsitud vastuseid aastasadu. Näiteks on võimalikud vastused, et nii ei saa küsida, kuna universum on kõik, mis on, või, et sellist kohta pole üldse olemas, kuna igal asjal on oma koht. Väga hästi vastas aga G.Bruno: „ …Siis on minu käsi ka selle universumi osa.”.
Järjestuselt kolmas maailmanägemus, mis sai tekkida ainult eelneva kahe olemasolul on positivistlik ehk tõelusel, tegelikkusel põhinev .
Suuresti selleks, et niisuguseid metafüüsilisi küsimusi ei tekiks, areneski lääne filosoofia nii nagu ta arenes. Kantist, kes lõi oma teesid ja antiteesid ning tunnistas mõttetuks arutleda selle üle, kas jumal on olemas või kas maailm on lõpmatu või lõplik. Mõlema argumendi kasuks saab tuua samapalju toetavaid argumente. Sealt edasi loogilise positivismini, mis oli paratamatu ning deduktivismi ja induktivismini, mis olid vajalikud, selle filosoofia rakendamiseks. Asi püsib niikaua, kuni ta töötab. Kunagi töötas heliotsentriline maailmapilt, enam see ei töötaks, kuna me teame nüüd, et see süsteem oli vale. Teadus saab küll anda praktilist väärtust ning on omal kohal mingite probleemide lahendamisel, aga see, mis seda teadust vormib, on ikkagi filosoofia ja inimeste mõttetarkus.
Filosoofia, samuti nagu teised distsipliinid, ei tohiks võtta endale ülesandeid, mida ta ei suuda lahendada. Filosoofia pole pelgalt formaalloogiline analüüs ning puhtalt mingeid sotsioloogilisi uuringuid tehes ja tundes kahte-kolme loodusseadust ei saa me maailma kohta tõsikindlaid vastuseid. Lõpetuseks, filosoofiat võiks võrrelda Platoni ütlusega: „Vabal mehel on alati aega, ta ei hooli kui pikk või lühike on arutelu, kui ta ainult tõeni välja jõuab.”.
Tuudur Tamme 17.03.2010
No comments:
Post a Comment