Olemine tähendab millegi eksisteerimist üldse. Nagu ütles Archytas: „Selleks, et üldse olemas olla, on vaja olla kuskil.” Tekib siis küsimus, et kus eksiteerivad Leibnizi monaadid või eksiteerimine ongi ainult võimalik tänu monaadidele? Kui nad eksiteerivad mingis ruumis, siis kas see ruum on absoluutne (mittemillestki mõjutatud) või jumalik (algusest lõpule kulgev). Esimesel juhul kui igal monaadil on ruumis oma koht ning nagu Leibniz ütleb, et monaadid on omavahel harmoonilises seoses ning lakkamatult muudavad omavahelisi suhteid, siis see ruum peaks justkui olema dünaamiline, mis muutub vastavalt sellele, kuidas selle sisemus käitub. Sellisel juhul oleks ka Newtoni absoluutse ruumi määratlus vale (Sellel on viis omadust; 1. absoluutne on miski, mis ei liigu; 2. ei vaja suhteid välisega; 3. ta on alati identne iseenesega; 4. ei vaja lisatugipunkte enese sees; 5. abloluutne on mõistetav, aga mitte kogetav). Selles oli muidugi filosoof Leibnizil õigus, et ainult tänu mõistuse säravale himule võime me taibata maailma kõiksuse korrapära, sellepärast me erinemegi loomadest, kuna me teadvustame, et me elame ja suudame sellest aru saada. Teiseks, kui ruum on jumalik (mida tol ajal arvati), siis kas meie elame jumalaga samas ruumis? Kui Jumal lõi maailma, siis kas ta ise oli mõnes teises ruumis ja koosnes samuti monaadidest? Leibniz eeldas, et on olemas algus, see on oma sünnikogemuse üldistamine universumile. Ta otsis kuidas seleteda jumalat, mitte ei lähtunud sellest, mis on tõene, mis mitte. Leibniz leidis, et jumal on kõigi asjade paratamatu algpõhjus. Seda saaks kirjeldada sellise mudeliga; Oletame, et alguses oli jumal justkui punkt, millest väljaspool polnud midagi ja kõik justkui oli selle punkti sees, siis jumal tühjendas ennast autogenoosi (auto-ise, genon-tühjus, kr.k) abiga ning tekkis olukord, kus kõik see jumalik oli nüüd väljaspool punkti ning punkt ise muutus tühipaljaks mõisteks ja selliselt lõi jumal maailma. See kaitseb ka seisukohta, et jumalus on igas maailma punktis igal hetkel olemas. Esimest korda märgiti ära ütlus, et universumi (s.o. lõpmatu ruum) keskpunkt (jumalus) on kõikjal ja välispind mitte kuskil, juba 12 saj. 24-ja filosoofi raamatus. Ei ole ju mõeldav, et jumal, olles ise ühes lõpmatus ruumis, lõi teise, kus elame meie, siis oleks justkui kaks lõpmatut ruumi; jumalik ja tema looming!
Leibnizi kui filosoofi näol on tegemist tõsikindla metafüüsikuga ning tema seisukohad, et muutumiste algpõhjused on tajumustes ja himudes ja korrapäratus ja korrapärasus sünnivad tänu tajumuste hea ja kurja kui lõpp-põhjuste järgi on ütlemata saranased sokratese ja neoplatoonikute seisukohtadega. Ka Parmenideselt alguse saanud dualism (hea-halb, harmoonia-kaos, külm-soe), mis pole eurooplast seinini maha jätnud, on Leibnizi monadoloogias tugevasti sees. See kiirgub hästi välja üheksandast paragrahvist: „Ja et õiglus väga üldiselt võttes ei ole miski muu kui tarkusega kooskõlas olev headus.” Nii arvas ka Sokrates, et kõik hea on tarkus ja ilusus ja kiirus, huvitaval kombel aga aeglus ja raskus olid halvad. Vot niisugune meelevaldne asjade kategoriseerimine on üks metafüüsika nõrki külgi. Olgu, ta ei lähe võib-olla vastuollu oma enese printsiipidega (vahemärkusena olgu öeldud, et Vana-Kreeka müütides peale tühjust tuli eros, kui printsiip, mitte kui jumalus ja enne Zeusi valitses kronos ehk aeg), aga me ei saa ka kindlad olla, et me läheneme tõele, me võime läheneda küll tõelähedusele, aga öeldes metafüüsiku enda sõnadega; see ei tähenda, et me jõuame sinna kiiremini, mida kiiremini me sellele läheneme.
Olen sunnitud Leibnizile kui filosoofile veel vastu vaidlema, aga mitte kui matemaatikule ja füüsikule. Töötas ju tema välja integraalarvutuse ja ehitas esimese loogilis-mehhaanilise arvuti, mis põhines binaarkoodil pannes sellega aluse infotehnoloogiale. Nimelt ei ole ma seda meelt et maailma üldse (universumi) saab jagada niimoodi osakesteks, üksusteks (monaadideks). Maailm ei jagune niimoodi, see on maailma uputamine kategooriatesse, mis leiavad aset meie peas. Et kas siis maailm on koosnev osadest, millest ühed moodustavad kilukarbi sildi, mida kassid lakuvad ja teised inimese aju, mis mõtleb? Läbi tajumuste peaks siis monaadid saavutama ülimusliku staadiumi. Kui mul on üks lihtsubstants ning ma liidan talle teise juurde, siis ta muutub liitsubstantsiks, aga see omakorda on monaad, siis ma võiksin ju liita kaks monaadi kokku ja anda selle nimeks liitmonaad ja need omakorda kokkuliita jne. See on piiritlus ja vajadus seletada keerulisi asju lihtsalt, nagu ikka metafüüsikutele ja matemaatikutele teha meeldib, sest siis saabub rahuolu tunne, et kõik on selge ja arusaadav. Paraku on maailm natukene keerulisem koht ning selleks, et mõista, tuleb kõravel visata palju sisutühje mudeleid, aga neid ei saa ennem ära visata, kui nad on selgeks mõeldud.
Tuudur Tamme 18.03.2010
No comments:
Post a Comment