Looduse ja jumala-armu alused mõistuse põhjal

Olemine tähendab millegi eksisteerimist üldse. Nagu ütles Archytas: „Selleks, et üldse olemas olla, on vaja olla kuskil.” Tekib siis küsimus, et kus eksiteerivad Leibnizi monaadid või eksiteerimine ongi ainult võimalik tänu monaadidele? Kui nad eksiteerivad mingis ruumis, siis kas see ruum on absoluutne (mittemillestki mõjutatud) või jumalik (algusest lõpule kulgev). Esimesel juhul kui igal monaadil on ruumis oma koht ning nagu Leibniz ütleb, et monaadid on omavahel harmoonilises seoses ning lakkamatult muudavad omavahelisi suhteid, siis see ruum peaks justkui olema dünaamiline, mis muutub vastavalt sellele, kuidas selle sisemus käitub. Sellisel juhul oleks ka Newtoni absoluutse ruumi määratlus vale (Sellel on viis omadust; 1. absoluutne on miski, mis ei liigu; 2. ei vaja suhteid välisega; 3. ta on alati identne iseenesega; 4. ei vaja lisatugipunkte enese sees; 5. abloluutne on mõistetav, aga mitte kogetav). Selles oli muidugi filosoof Leibnizil õigus, et ainult tänu mõistuse säravale himule võime me taibata maailma kõiksuse korrapära, sellepärast me erinemegi loomadest, kuna me teadvustame, et me elame ja suudame sellest aru saada. Teiseks, kui ruum on jumalik (mida tol ajal arvati), siis kas meie elame jumalaga samas ruumis? Kui Jumal lõi maailma, siis kas ta ise oli mõnes teises ruumis ja koosnes samuti monaadidest? Leibniz eeldas, et on olemas algus, see on oma sünnikogemuse üldistamine universumile. Ta otsis kuidas seleteda jumalat, mitte ei lähtunud sellest, mis on tõene, mis mitte. Leibniz leidis, et jumal on kõigi asjade paratamatu algpõhjus. Seda saaks kirjeldada sellise mudeliga; Oletame, et alguses oli jumal justkui punkt, millest väljaspool polnud midagi ja kõik justkui oli selle punkti sees, siis jumal tühjendas ennast autogenoosi (auto-ise, genon-tühjus, kr.k) abiga ning tekkis olukord, kus kõik see jumalik oli nüüd väljaspool punkti ning punkt ise muutus tühipaljaks mõisteks ja selliselt lõi jumal maailma. See kaitseb ka seisukohta, et jumalus on igas maailma punktis igal hetkel olemas. Esimest korda märgiti ära ütlus, et universumi (s.o. lõpmatu ruum) keskpunkt (jumalus) on kõikjal ja välispind mitte kuskil, juba 12 saj. 24-ja filosoofi raamatus. Ei ole ju mõeldav, et jumal, olles ise ühes lõpmatus ruumis, lõi teise, kus elame meie, siis oleks justkui kaks lõpmatut ruumi; jumalik ja tema looming!
Leibnizi kui filosoofi näol on tegemist tõsikindla metafüüsikuga ning tema seisukohad, et muutumiste algpõhjused on tajumustes ja himudes ja korrapäratus ja korrapärasus sünnivad tänu tajumuste hea ja kurja kui lõpp-põhjuste järgi on ütlemata saranased sokratese ja neoplatoonikute seisukohtadega. Ka Parmenideselt alguse saanud dualism (hea-halb, harmoonia-kaos, külm-soe), mis pole eurooplast seinini maha jätnud, on Leibnizi monadoloogias tugevasti sees. See kiirgub hästi välja üheksandast paragrahvist: „Ja et õiglus väga üldiselt võttes ei ole miski muu kui tarkusega kooskõlas olev headus.” Nii arvas ka Sokrates, et kõik hea on tarkus ja ilusus ja kiirus, huvitaval kombel aga aeglus ja raskus olid halvad. Vot niisugune meelevaldne asjade kategoriseerimine on üks metafüüsika nõrki külgi. Olgu, ta ei lähe võib-olla vastuollu oma enese printsiipidega (vahemärkusena olgu öeldud, et Vana-Kreeka müütides peale tühjust tuli eros, kui printsiip, mitte kui jumalus ja enne Zeusi valitses kronos ehk aeg), aga me ei saa ka kindlad olla, et me läheneme tõele, me võime läheneda küll tõelähedusele, aga öeldes metafüüsiku enda sõnadega; see ei tähenda, et me jõuame sinna kiiremini, mida kiiremini me sellele läheneme.
Olen sunnitud Leibnizile kui filosoofile veel vastu vaidlema, aga mitte kui matemaatikule ja füüsikule. Töötas ju tema välja integraalarvutuse ja ehitas esimese loogilis-mehhaanilise arvuti, mis põhines binaarkoodil pannes sellega aluse infotehnoloogiale. Nimelt ei ole ma seda meelt et maailma üldse (universumi) saab jagada niimoodi osakesteks, üksusteks (monaadideks). Maailm ei jagune niimoodi, see on maailma uputamine kategooriatesse, mis leiavad aset meie peas. Et kas siis maailm on koosnev osadest, millest ühed moodustavad kilukarbi sildi, mida kassid lakuvad ja teised inimese aju, mis mõtleb? Läbi tajumuste peaks siis monaadid saavutama ülimusliku staadiumi. Kui mul on üks lihtsubstants ning ma liidan talle teise juurde, siis ta muutub liitsubstantsiks, aga see omakorda on monaad, siis ma võiksin ju liita kaks monaadi kokku ja anda selle nimeks liitmonaad ja need omakorda kokkuliita jne. See on piiritlus ja vajadus seletada keerulisi asju lihtsalt, nagu ikka metafüüsikutele ja matemaatikutele teha meeldib, sest siis saabub rahuolu tunne, et kõik on selge ja arusaadav. Paraku on maailm natukene keerulisem koht ning selleks, et mõista, tuleb kõravel visata palju sisutühje mudeleid, aga neid ei saa ennem ära visata, kui nad on selgeks mõeldud.


Tuudur Tamme 18.03.2010

Filosoofia otstarve

Kõigepealt peab ütlema, et filosoofia pole teadus. Teaduses on kõik täpselt mõõdetav, aga kuidas mõõta tarkust, tarkusest mõtlemist? Samuti ei tee meid targaks puhtalt faktilised teadmised. Nagu ütles juba Herakleitos, et paljuteadmine ei ole tarkus. Seega jääb filosoofia alati loominguliseks tegevuseks – kunstiks, öeldagu pragmaatikud või analüütilise filosoofia pooldajad mida tahes. „Tuleb minna keele taha,” ütles Wittgenstein, „kuna filosoofiasse pole jäänud muud kui keele uurimine”. Viimased sada aastat ongi filosoofiat käsitletud kui humanitaardistsipliini, mis uurib iseennast, näiteks Spengleri ajaloofilosoofia. Või Comte positivism, mis viskab kõrvale kõik metafüüsilised arusaaamad, justkui abstraktsed mõisted oleks oma aja ära elanud. Sama võiks siis öelda näiteks jazzmuusika kohta, et seda enam ei tehtaks, sest kõikvõimalikud intervallid ja harmooniad ning bassikäigud on ennast ammendanud ning nüüd tegeleme õige muusikaga ja loome midagi uut. Filosoofia ei saa kunagi vabaks mütoloogiast ja uskumustest. Kui ma midagi tean, siis ma ka usun seda. Ei saa olla vastupidi, kuigi osad mõtlejad on nii väitnud. Pragmaatikud ütleks selle peale, et tuleb uskuda seda, mis on kasulik, aga kui ma usun seda, mis on kasulik, siis ma pean ka uskuma, et see mida on kasulik uskuda, on ka kasulik jne. Sellisel juhul läheks see ring lõpmatuseni ning ma ei saakski teada, mis kasulik on. Idealistid ütleks jälle, et tuleb uskuda seda, mis on tõde, kuna füüsiline maailm ei pruugi üldse eksiteerida ning kogu kandev raskus veereb ideedele. Noorena oli ka I. Berlin mõjutatud idealismist, hiljem väga paljudest mõttesuundadest. Enamasti torkab silma realism ja ratsionalism. Maailmavaatelistelt veendumustelt oli liberaal. Minu arvates oli ta klammerdunud liialt põhjus-tagajärg seosele ning materialistliku maailma ja analüüsi meetodile.

Olen samas nõus, et iga küsimuse vastus on juba eos mõjutatud selle küsimuse ja küsija poolt. Selle taga on juba mingi uskumus või veendumus ning me justkui teaks kust vastust otsida. See teebki filosoofiast kunsti, sest seesuguseid küsimusi, mille vastuseid me ei tea kust otsida, (näiteks mis on õnn, kui suur on ruum, mis on igavik jne) on vaja siiski kuidagi seletada. Me saame need mõisted täita oma sisuga ning kuna mõiste on mingi mõtlemise elementide korrapära, siis on meil võimalik luua loendamatul hulgal mõttetarkusi (Jaan Kaplinski sünonüüm filosoofiale) ning iga inimese filosoofia, mis on kooskõlas tema argumentide ja mõistetega ning loogiliselt ühtses süsteemis, on täpselt sama hea mõtlemine kui kellegi teise oma.

See, et läänelik maailmapilt on selliseks kujunenud on lihtsalt üks tee Thalesest Berlinini. See on küll natukene meelevaldne näide, aga eks ole ju nii, et iga korraliku koolihariduse saanud inimene mõtleb sellises järjekorras: kõigepealt on teoloogiline ehk fiktiivne, näiteks Hesiodose kosmoloogia, Egiptuse Hermopolise kosmoloogia, kus seletatakse nähtusi (maailmas toimuvaid liikumisi) kõrgemate olendite abil. Edasi tuleb metafüüsiline e. abstraktne staadium, kus püütakse erinevalt teadusele kogu maailma (ka universum) määratleda oletuste, mõtiskluste ja loogiliste järelduste kaudu. Sealt ka need närviajavad küsimused, näiteks „Kus on mu käsi siis, kui ma ulatan ta üle universumi piiri?” Säärastele küsimustele on otsitud vastuseid aastasadu. Näiteks on võimalikud vastused, et nii ei saa küsida, kuna universum on kõik, mis on, või, et sellist kohta pole üldse olemas, kuna igal asjal on oma koht. Väga hästi vastas aga G.Bruno: „ …Siis on minu käsi ka selle universumi osa.”.

Järjestuselt kolmas maailmanägemus, mis sai tekkida ainult eelneva kahe olemasolul on positivistlik ehk tõelusel, tegelikkusel põhinev .

Suuresti selleks, et niisuguseid metafüüsilisi küsimusi ei tekiks, areneski lääne filosoofia nii nagu ta arenes. Kantist, kes lõi oma teesid ja antiteesid ning tunnistas mõttetuks arutleda selle üle, kas jumal on olemas või kas maailm on lõpmatu või lõplik. Mõlema argumendi kasuks saab tuua samapalju toetavaid argumente. Sealt edasi loogilise positivismini, mis oli paratamatu ning deduktivismi ja induktivismini, mis olid vajalikud, selle filosoofia rakendamiseks. Asi püsib niikaua, kuni ta töötab. Kunagi töötas heliotsentriline maailmapilt, enam see ei töötaks, kuna me teame nüüd, et see süsteem oli vale. Teadus saab küll anda praktilist väärtust ning on omal kohal mingite probleemide lahendamisel, aga see, mis seda teadust vormib, on ikkagi filosoofia ja inimeste mõttetarkus.

Filosoofia, samuti nagu teised distsipliinid, ei tohiks võtta endale ülesandeid, mida ta ei suuda lahendada. Filosoofia pole pelgalt formaalloogiline analüüs ning puhtalt mingeid sotsioloogilisi uuringuid tehes ja tundes kahte-kolme loodusseadust ei saa me maailma kohta tõsikindlaid vastuseid. Lõpetuseks, filosoofiat võiks võrrelda Platoni ütlusega: „Vabal mehel on alati aega, ta ei hooli kui pikk või lühike on arutelu, kui ta ainult tõeni välja jõuab.”.

Tuudur Tamme 17.03.2010