Kripeldus

Iga päev jääb inimese hinge midagi kripeldama; Kas ma oleks pidanud minema  rääkima tüdrukuga, kes  mulle tänaval vastu jalutades naeratas; oleks ma käitunud poemüüja vastu viisakamalt, oleks ta  võib-olla mu parim sõber; oleks ma jäänud peole kauemaks, oleks kohanud oma tulevast naist jaa nii edasi. Kuid mis kätkeb neis mõtetes, neis tegemata teostes? Kas niimoodi saab mõelda, on need  ju ilmatud alternatiivid, mille kaudu me loodame teostada oma õnne. Me ei mõtle ju nii, et  kui ma  poleks jalgpallis viimasel minutil väravat löönud, oleks meie meeskond kaotanud? Ma mõtlen sellele, et hea et ma seda  tegin, nagu see oleks  iseenesest  mõistetav. Selle taga on emotsioonid, mis on peidus, samas on need iga hetk meile avatud. Kahetsus, tegemata  teod – niisugust asja pole olemas, see on illusioon. Kui ma poleks teinud üht, poleks  juhtunud teist. Mitte  midagi tehes ei jää mitte  midagi tegemata?!

Inimene vajab hoolt ja sallivust ja hoolitsust, nendel, kes tunnevad, et neil seda  pole, tihti kahetsevad oma tegemata tegusid, näiteks; „Miks ma küll ei rääkinud selle ilusa tüdrukuga, võib-olla oleks ta  mu laste ema“. Nähes ette kõiksugu alternatiive, mis juhtuks,  kui …
Seda ei saa  olla, see on vaid pettekujutelm, mida teeb sinu aju, vastavalt sinu enda  loodud  illusioonile, kuidas asjad sinu meelest  universumis on. Mitte  ükski reaalsus oma tegelikkus tões ei saa  olla ettekirjutatud vaid ühe inimese peas. Saab vaid olla mõne filosoofi mõte, et  sina oled reaalsus, nii kuidas sina maailma tunnetad. Aga kes  on siis maailm, muud  kui tolle inimese  mõtted, ja mis on  siis tolle inimese mõtted  muud kui kogu maailm? Niisugune kahetisus ja asjade sünonüümsus ei vii meid lähemale tõele, lähemale viib ta meid ainult  tõelähedusele, mis pole aga tõde. Meie elud pole meie enda omad, üsast hauani me oleme seotud üksteisega. Kõik on  üks

Kas ma tegelikult saan valida? Tagantjärgi oma peas ma valiks palju asju muudmoodi, aga kas see on enam see,  jõgi pole enam see jõgi kus ta ennem oli. Ta on muutunud. Muidugi on hea olla kahes dimensioonis korraga mõeldes  ühte asja, saad selgema vastuse. Aga kui tulevad  mängu meie aju poolt  konstrueeritud illusioonid, petted tulevikust ja  minevikust ja ajast, siis enam nii selget vastust ei ole võimalik saada.

Vastus, mis see on? Kõigest vastand küsimusele, millel on vastus olemas juba lõpmatu hulk Buddhasid ja  muid väljamõeldisi. Tilk ookeanis. Ookean on lugematul hulgal tilkasi. Jutt, mis ei maksa  midagi , ainult definitsioonid, seletus, millegi abil, mis teeb asjade suurused sulle selgeks. See  on  õpetus. Õpetus ja pettus ühtaegu. Tõesti, nad toimivad koos – õpetus ja pettus. Kuid kulg ei toimi ealeski, samas ta ei jäta toimimata. Loomulikkusel pole soove, on vaikus taeva all. On üksildane öö sellele, kes tahab teada, kuid ei lähe eemale, vaid kõige väiksemast leiab kõige suurema. Jälle mõisted. Ta jääb unne ja ei näe midagi, mitte  kui midagi , ta  puhkab …

Puhkab millest? Puhkab sellest  jamast, mida  ma  kirjutasin …

Selle jutu taustaks sobib  imehästi niisugune palake

http://www.youtube.com/watch?v=Ub4yTO394Ts