Iga päev jääb inimese hinge
midagi kripeldama; Kas ma oleks pidanud minema
rääkima tüdrukuga, kes mulle
tänaval vastu jalutades naeratas; oleks ma käitunud poemüüja vastu viisakamalt,
oleks ta võib-olla mu parim sõber; oleks
ma jäänud peole kauemaks, oleks kohanud oma tulevast naist jaa nii edasi. Kuid
mis kätkeb neis mõtetes, neis tegemata teostes? Kas niimoodi saab mõelda, on
need ju ilmatud alternatiivid, mille
kaudu me loodame teostada oma õnne. Me ei mõtle ju nii, et kui ma
poleks jalgpallis viimasel minutil väravat löönud, oleks meie meeskond
kaotanud? Ma mõtlen sellele, et hea et ma seda
tegin, nagu see oleks
iseenesest mõistetav. Selle taga
on emotsioonid, mis on peidus, samas on need iga hetk meile avatud. Kahetsus,
tegemata teod – niisugust asja pole
olemas, see on illusioon. Kui ma poleks teinud üht, poleks juhtunud teist. Mitte midagi tehes ei jää mitte midagi tegemata?!
Inimene vajab hoolt ja sallivust
ja hoolitsust, nendel, kes tunnevad, et neil seda pole, tihti kahetsevad oma tegemata tegusid,
näiteks; „Miks ma küll ei rääkinud selle ilusa tüdrukuga, võib-olla oleks
ta mu laste ema“. Nähes ette kõiksugu
alternatiive, mis juhtuks, kui …
Seda ei saa olla, see on vaid pettekujutelm, mida teeb sinu aju, vastavalt sinu enda loodud illusioonile, kuidas asjad sinu meelest universumis on. Mitte ükski reaalsus oma tegelikkus tões ei saa olla ettekirjutatud vaid ühe inimese peas. Saab vaid olla mõne filosoofi mõte, et sina oled reaalsus, nii kuidas sina maailma tunnetad. Aga kes on siis maailm, muud kui tolle inimese mõtted, ja mis on siis tolle inimese mõtted muud kui kogu maailm? Niisugune kahetisus ja asjade sünonüümsus ei vii meid lähemale tõele, lähemale viib ta meid ainult tõelähedusele, mis pole aga tõde. Meie elud pole meie enda omad, üsast hauani me oleme seotud üksteisega. Kõik on üks
Seda ei saa olla, see on vaid pettekujutelm, mida teeb sinu aju, vastavalt sinu enda loodud illusioonile, kuidas asjad sinu meelest universumis on. Mitte ükski reaalsus oma tegelikkus tões ei saa olla ettekirjutatud vaid ühe inimese peas. Saab vaid olla mõne filosoofi mõte, et sina oled reaalsus, nii kuidas sina maailma tunnetad. Aga kes on siis maailm, muud kui tolle inimese mõtted, ja mis on siis tolle inimese mõtted muud kui kogu maailm? Niisugune kahetisus ja asjade sünonüümsus ei vii meid lähemale tõele, lähemale viib ta meid ainult tõelähedusele, mis pole aga tõde. Meie elud pole meie enda omad, üsast hauani me oleme seotud üksteisega. Kõik on üks
Kas ma tegelikult saan valida?
Tagantjärgi oma peas ma valiks palju asju muudmoodi, aga kas see on enam see, jõgi pole enam see jõgi kus ta ennem oli. Ta
on muutunud. Muidugi on hea olla kahes dimensioonis korraga mõeldes ühte asja, saad selgema vastuse. Aga kui
tulevad mängu meie aju poolt konstrueeritud illusioonid, petted tulevikust
ja minevikust ja ajast, siis enam nii
selget vastust ei ole võimalik saada.
Vastus, mis see on? Kõigest
vastand küsimusele, millel on vastus olemas juba lõpmatu hulk Buddhasid ja muid väljamõeldisi. Tilk ookeanis. Ookean on
lugematul hulgal tilkasi. Jutt, mis ei maksa
midagi , ainult definitsioonid, seletus, millegi abil, mis teeb asjade
suurused sulle selgeks. See on õpetus. Õpetus ja pettus ühtaegu. Tõesti, nad
toimivad koos – õpetus ja pettus. Kuid kulg ei toimi ealeski, samas ta ei jäta
toimimata. Loomulikkusel pole soove, on vaikus taeva all. On üksildane öö
sellele, kes tahab teada, kuid ei lähe eemale, vaid kõige väiksemast leiab
kõige suurema. Jälle mõisted. Ta jääb unne ja ei näe midagi, mitte kui midagi , ta puhkab …
Puhkab millest? Puhkab
sellest jamast, mida ma
kirjutasin …
Selle jutu taustaks sobib imehästi niisugune palake
