Iga päev jääb inimese hinge
midagi kripeldama; Kas ma oleks pidanud minema
rääkima tüdrukuga, kes mulle
tänaval vastu jalutades naeratas; oleks ma käitunud poemüüja vastu viisakamalt,
oleks ta võib-olla mu parim sõber; oleks
ma jäänud peole kauemaks, oleks kohanud oma tulevast naist jaa nii edasi. Kuid
mis kätkeb neis mõtetes, neis tegemata teostes? Kas niimoodi saab mõelda, on
need ju ilmatud alternatiivid, mille
kaudu me loodame teostada oma õnne. Me ei mõtle ju nii, et kui ma
poleks jalgpallis viimasel minutil väravat löönud, oleks meie meeskond
kaotanud? Ma mõtlen sellele, et hea et ma seda
tegin, nagu see oleks
iseenesest mõistetav. Selle taga
on emotsioonid, mis on peidus, samas on need iga hetk meile avatud. Kahetsus,
tegemata teod – niisugust asja pole
olemas, see on illusioon. Kui ma poleks teinud üht, poleks juhtunud teist. Mitte midagi tehes ei jää mitte midagi tegemata?!
Inimene vajab hoolt ja sallivust
ja hoolitsust, nendel, kes tunnevad, et neil seda pole, tihti kahetsevad oma tegemata tegusid,
näiteks; „Miks ma küll ei rääkinud selle ilusa tüdrukuga, võib-olla oleks
ta mu laste ema“. Nähes ette kõiksugu
alternatiive, mis juhtuks, kui …
Seda ei saa olla, see on vaid
pettekujutelm, mida teeb sinu aju, vastavalt sinu enda loodud
illusioonile, kuidas asjad sinu meelest
universumis on. Mitte ükski
reaalsus oma tegelikkus tões ei saa olla
ettekirjutatud vaid ühe inimese peas. Saab vaid olla mõne filosoofi mõte,
et sina oled reaalsus, nii kuidas sina
maailma tunnetad. Aga kes on siis
maailm, muud kui tolle inimese mõtted, ja mis on siis tolle inimese mõtted muud kui kogu maailm? Niisugune kahetisus ja
asjade sünonüümsus ei vii meid lähemale tõele, lähemale viib ta meid
ainult tõelähedusele, mis pole aga tõde.
Meie elud pole meie enda omad, üsast hauani me oleme seotud üksteisega. Kõik
on üks
Kas ma tegelikult saan valida?
Tagantjärgi oma peas ma valiks palju asju muudmoodi, aga kas see on enam see, jõgi pole enam see jõgi kus ta ennem oli. Ta
on muutunud. Muidugi on hea olla kahes dimensioonis korraga mõeldes ühte asja, saad selgema vastuse. Aga kui
tulevad mängu meie aju poolt konstrueeritud illusioonid, petted tulevikust
ja minevikust ja ajast, siis enam nii
selget vastust ei ole võimalik saada.
Vastus, mis see on? Kõigest
vastand küsimusele, millel on vastus olemas juba lõpmatu hulk Buddhasid ja muid väljamõeldisi. Tilk ookeanis. Ookean on
lugematul hulgal tilkasi. Jutt, mis ei maksa
midagi , ainult definitsioonid, seletus, millegi abil, mis teeb asjade
suurused sulle selgeks. See on õpetus. Õpetus ja pettus ühtaegu. Tõesti, nad
toimivad koos – õpetus ja pettus. Kuid kulg ei toimi ealeski, samas ta ei jäta
toimimata. Loomulikkusel pole soove, on vaikus taeva all. On üksildane öö
sellele, kes tahab teada, kuid ei lähe eemale, vaid kõige väiksemast leiab
kõige suurema. Jälle mõisted. Ta jääb unne ja ei näe midagi, mitte kui midagi , ta puhkab …
Puhkab millest? Puhkab
sellest jamast, mida ma
kirjutasin …
Selle jutu taustaks sobib imehästi niisugune palake
10."Live And Let Die". 1973. Paul McCartney / Paul McCartney & Wings.
James Bond: Roger Moore.
Tundus, et bondiaana vajas värksendust vananevale Sean Connery´le. Kuigi mees oli oma viimases Bondi filmis ("Diamonds Are Forever") vaid 41 aastane. Antud linateoses teeb oma esiketteaste eelnevates sarajdes nagu "The Saint" ja "Persuaders" briljantselt Briti sarmantset aristokraati kehastanud Roger Moore (46 a.), kes oli 1970 ndatel muutunud Briti moeikooniks ning oma peene huumori ja firmamärgi - kulmukergitusega võlus paljude vaatajate südamed. Bond oli muutunud lõbusaks koguperefilmiks ning MacCartney ülimalt populaarne filmi jaoks loodud muusikapala, mis platseerus U.S.A muusikaedetabelis koguni 2.kohal, aitas uuele ajastule bondiaanas kõvasti kaasa.
Progrerockilikus mitte väga ülepingutatud palas on ärevaid flööte, kiireid kitarririffe ning rahulikku klaveriõõtsumist ehk peaks sobima kõigile 70 ndate rokkmuusika austajatele.
9. The Man With The Golden Gun. 1974. John Barry / Lulu.
James Bond: Roger Moore.
Jätkus Moore ajastu ning samuti 70 ndate rokkmuusika võidukäik. Moore teist rolli Bondina iseloomustab Scaramaga kolmas nibu, lendav auto, üle krokodillide jooksmine, lilliputt odaga ja nappides riietes naised. Seda kõike on kuulda ka muusikas. "The Man With the Golden Gun" oli Flemingu poolt viimasena enne tema surma avaldatud raamat, kuigi raamatul ja filmil suurt midagi ühist ei ole. Barryl oli filmi soundtracki tegemiseks aega vaid napid kolm nädalat ning nagu ta ise hiljem ise ütles, on see lugu talle kõige vähem meeldivam kogu enda loodud Bondi muusikas. Lugu ei jõudnud tabelitesse ei Inglismaal, ega USA-s.
Küll aga kasutas Prodigy oma loo "Mindfields" jaoks samplit soundtrackil olevast loost "Hip's Trip".
8. Diamonds Are Forever. 1971. John Barry / Shirley Bassey.
James Bond: Sean Connery.
Sean Connery viimane ülesastumine James Bondina. Tegelikult mängis Connery 1985 a. ilmunud filmis "Never Say Never Again" samuti briti spiooni James Bondi, aga kuna filmikompanii oli teine, siis seda ametlikult Bondi filmiograafiasse ei loeta.
Eriti hea on soundtrack, kui tegemist on kurikaelade Mr. Wint'i ja Mr. Kidd´i huvitavate ja kummaliste kahemõtteliste dialoogidega. Harry Saltzman vihkas seda lugu, aga õnneks oli see meeltmööda teisele produtsendile Broccolile ning lugu jõudis ikkagi lindile.
7. Casino Royale. 2006. David Arnold, Chris Cornell / Chris Cornell.
James Bond: Daniel Graig.
Graigi parim Bond siiamaani ning minu arvates kogu Bondi ajaloo top 5 filmi sees. Külm, kalk, tapja, pühendunud, päästja, patrioot - täpselt niisugune nagu Ian Fleming teda kirjeldas.
6. Skyfall. 2012. Adele, Paul Edworth / Adele.
James Bond: Daniel Graig.
Adelet võib juba praegu võrrelda võimsa lauljatari Shirley Basseyga, kellel on olnud au laulda koguni kolmes Bondi teemaloos. Peale filmide "Diamonds Are Forever" ja "Goldfinger" ka nimistust väljajäänud ühes kõige absurdsemas Bondis "Moonraker". Adelet kuulates võib ta ka järgnevates Bondides oma häälega filmisõpru kostitada. Film oli kõige ebabondilikum, kui nii saab öelda. Alustades joomatuuridega ning alla arvestust halva füüsilise vormiga filmi alguses ning lõpetades oma kodukohta naastes, mida pole mitte üheski Bondis ennem näidatud, ning M-i kui emafiguuri kaitsev ainuke organ maamunapeal. Kolm filmi, kus Bondil on habe olnud, pärinevad kaks Daniel Graigi repertuaarist.
Lugu ise oli/on aga nii populaarne, et UK billboardis on koguni 2. kohal.
5. On Her Majesty's Secret Service. 1969. John Barry, Hal David / John Barry Orchestra.
James Bond: George Lazenby.
Siiani ainus Bondi teemalugu, mis on instrumentaal. Produtsentidele jäi see natuke kripeldama ning nn. "teise teemaloona" pandi lõppu John Barry poolt tehtud lugu "We Have All the Time in the World", mille laulis sisse Louis Armstrong ning mille saatel jäi filmi lõpetama kummaline episood - Bond oli abiellunud (esimest ja siiani viimast korda) ning peale laulatust autoga mööda maalilist Portugali rannikut sõites saab neile jälile kurikael Blofeld (kusjuures murdis ta tänu Bondile selles filmis kaela) ning kuulirahe all hukkub Bondi mõrsja. Siis hakkab Armstrong laulma ja Lazenby'le jääb see viimaseks Bondiks.
Lugu on kaasahaarav ja ülimalt Barry'lik, kellele see oli juba kuues järjestikune ülesanne Bondi saagat muusikaga toita. Eriti hästi sobib see lugu stseeni, kus Bond põgeneb kurikaela saadikute eest suuskadel Alpides.
4. From Russia With Love. 1963. John Barry / Matt Monro.
James Bond: Sean Connery. Teine ja ühtlasi ka viimane film, mida Ian Fleming nägi. Kuna Flemingule esimene Bond Dr. No nii väga meeldis, siis kaldus ta viimastes raamatutes Bondi välimust kirjeldades ühe enam Connnery poole. Ta oli isegi üllatunud, et Connery sobis rolli veel paremini kui tema poolt raamatutes kirjeldatud James Bond. Selles filmis kasutas Barry esmakordselt ka teemat, mis sai nn. "teiseks" Bondi teemaks, mis on võib-olla rohkem seikluslikum ja lõbusam. Seda on kuulda loos "007 Takes the Lektor" ning samuti järgnevates Bondides "You Only Live Twice" stseenis kus Bond lendab Q väikese helikopteriga, millel nimeks "Little Nellie" ning samuti "Moonraker'is" paaditega kihutamise stseenis.
3. A View To A Kill. 1985. John Barry, Duran Duran / Duran Duran.
James Bond: Roger Moore.
Film ise ei olnud suurem asi. Roger Moore'le jäi see seitsmendaks ja ühtlasi ka viimaseks Bondiks olles siis juba 58 aastane ning enim rolle mänginud James Bond.
Klassikalist peapaha kehastas geenimoondega Christopher Walken, kes sai rolli eest kriitikutelt erinevalt Moore'st kiita. Duran Duran lugu oli aga tõeline hitt, mis saavutas esmakordselt Bondimuusika ajaloos US billboardil 1. koha ning UK top 100-s 2. koha. Idee 80-ndatel ülimenukat Duran Durani teeneid avaloos kasutada tekkis eluaegsel produtsendil Cubby Broccolil kui Durani bassimees John Taylor (suur Bondi fänn) kuskil peol purjus peaga küsis: "Kuna te kavatsete Bondi teema loo jaoks kedagi asjalikku kasutada?" Elunautlejate kampa eesotsas Simon Le Bon'ga (Duran Duran'i laulja) kaasati John Barry, kes purjus noorte bändiproovist noppis välja head kohad, pani paika akordiprogressioonid ning kahepeale kokku saadi läbi aegade menukaim Bondi avalugu, muidugi kui Adele seda üle ei löö.
2. You Only Live Twice. 1967. John Barry / Nancy Sinatra.
James Bond: Sean Connery. Enamus tegevust filmis toimub Jaapanis. Sellest johtuvalt on Barry püüdnud muusikale natuke aasialikku puudet juurde anda. Tulemuseks ülimalt meeldejääv liikumine viiulitelt, mida on kasutanud muuhulgas ka Björk, Robbie Williams, Coldpaly, Natacha Atlas. Iga kord kui seda lugu kuulata tuleb mõte, et oled seda kusagil kuulnud. Pala platseerus UK billboardil 11. kohal. Film ise oli samuti suur hitt, kuid fännide kurvastuseks teatas Sean Connery, et on tüdinenud Bondi rollist ning arvas, et tal on väga keeruline mingeid muid rolle veenvalt mängida, sest kõik samastavad teda silmapilkselt James Bondiga. Siiski said produtsendid Broccoli ja Saltzman Connery nõusse ning teda võib veelkord näha 1971 a. valminud filmis "Diamonds Are Forever".
1. Goldfinger. 1964. John Barry / Shirley Bassey.
James Bond: Sean Connery.
Kui George Martin hakkas koos Paul McCartney'ga tööle filmi "Live And Let Die" muusika kallal, siis küsis ta nõu koguni 12 -nele Bondi filmile muusika komponeerinud vanameistrilt John Barry'lt. Barry kutsus Martini oma orkestri proovi kohale ning Martin oli imestanud ja küsinud, et kas seitse trompetit ühte sama partiid mängida pole natuke liiast ja ressurside raiskamine. Barry vastas, et võib-olla tõesti, aga kuula kui hästi see kõlab. Tõesti, kogu puhkpillide plejaad, mis siin loos kõlab on justkui tuhande elevandi perfektne huige ning juurde veel vaimustav ning sama jõuline kui nähtamatu käsi on ka S. Bassey hääl. Külmavärinad garanteeritud.
