Kaval poiss leidis nipi kuidas tüdrukute riietusruumi pääseda

https://www.youtube.com/watch?v=YXmvD2JGRLM

Päris huvitav on mõelda , et terve klassitäis poiss istub riietusruumis ja otsib  moodusi kuidas  tüdrukute riietusruumi näha, siis  üks vend lihtsalt  jalutab seal ringi ja peseb  ja riietab ennast koos naistega. Lihtne - talle on see lubatud, sest ta on transsooline. Tegelikult ma  juba ootasin, et kuna sellised asjad hakkavad  USA-s  toimuma, nüüd on see käes. :) 

Liigaasta muutmisest

Kas poleks niimoodi mõtekam kui liigaasta asemel, kus  iga neljaga jaguv aasta on liigaasta, oleks hoopis iga kahe kuu tagant liigtunnikuu. Niimoodi saaks inimene iga aasta 6 tundi vaba aega juurde ning paljud asjad  saaks tehtud, mis muidu ajanappuse tõttu tegemata jäävad. Jääks  ära ka see  imelik 29-s veebruar, millest keegi aru ei saa: vahepeal on, vahepeal ei ole.
Liigtunnil on  väga  palju plusse ja  miinuseid vaat et  minimaalselt.  Imestan miks seda pole varem kaalutud ning  miks  just minule nii imepärane mõte  on ennast ilmutanud?
Ka loodus ei kulge  nurgeliselt, et  iga nelja aasta tagant lihtsalt planeet tiirleks  kuidagi vapustavalt aeglasemini ümber päikese, et saaksime ühe  päeva kusagilt juurde. See kõik toimub vaikselt, kuid visalt ja sujuvalt, seda peaks ka meie inimestena jälgima ja universumi austama. 

Nädala muutmisest

Me kõik elame ajal, mil enamus maailmas  on  kokkuleppeliselt kasutusel 7-e  päeva  pikkune nädal ja võiks  öelda, et me oleme sellega harjunud ning suurt ei mõtle kas see  on  ka kõige parem variant elamiseks.
Sellinne mõtteviis põhineb kuu faasidel ning pärit on see Lähis-Idast. Isegi sineari (sumerid) rahvas kasutas seitsemepäevast nädalat. Muinaseestlastel oli kasutusel  viiepäevane  nädal, peale  neljapäeva  tuli viiespäev. Seitsmepäevane  nädal levis  sumeritelt edasi ka Babülooniasse ja sealt Vana-Kreekasse, Roomasse jne.
On katsetatud  ka muid variante. Prantsusmaal nt.  kehtis 1793-1802  10-päevane nädal ning 1871 isegi 18-päevane nädal. Venelased kasutasid 1929-31 5-päevalist nädalat. Neil oli  pühasid rohkem ja  tööd tehti vähem.
Aga minu idee seisneb  hoopis 14-päevases nädala juurutamises. Julgen väita, et enamus inimesi ei vahi enam kuud, veel enam, ei teatagi kas  on parajasti noor-või vanakuu, rääkimata tsüklitest ja arvepidamisest kuu faaside  järgi. Samati on kadunud ebausk, vähemalt targemate inimeste hulgas, kes usuvad  mingeid mütoloogilisi numbreid ja  kindlaid  kuupäevi. Seega mina  lähenen väga  pragmaatiliselt. 14-päevase  nädala  plusse on  hulgi. Toon  välja  mõned:
1). Argipäevad, mida  on 10 on  produktiivsemad, kuna sa  jõuad omi asju paremini planeerida, sest  päevi on  rohkem, samuti saavutad sa teatud  rutiini ja  nädal ei saa  läbi juba  kolmapäeval, kus sa hakkad mõtlema  reede  peale. Töötegemise  protsess on pikajalisem ja sa suudad oma eesmärke paremini saavutada. samuti kaob  ära ka niisugune esmaspäeva tunne, kus  hakkad oma teemasse  uuesti sisse elama. Õigemini see tunne on, aga  iga  14  päeva  tagant, mitte  7. Üks päev  kohe võitu. reedete  kohta sama  lugu;
2). Nädalavahetus on pikem. Nädalavahetus kestaks uues  nädalas 4  päeva. see  tähendab seda, et saab teha  pisema reisi, kellel on  pered, saab rohkem aega perega veeta ja tegeleda  oma hobidega, mis alati võtavad rohkem aega  kui praegune  2  päevane nädalavahetus ette näeb. Samuti saab  inimene  korralikult välja  puhata. isegi need, kellele meeldib  pidutseda, va noored  hinged, saavad seda teha näiteks  2  päeva ja  2  päeva  jääb  üle hobide jaoks. Üle kahe  päeva  niiehknaa ei taha  ju korralikult  pidu panna, ja ei jõuagi, aga  nüüd  jääb 2  päeva veel varuks ja  tõeliseks puhkuseks.

Kahe nädala möödudes on  möödunud ka põhimõtteliselt üks kuu.
See, et mingi asi on kaua kestnud, ei tee seda  veel heaks. Me näeme maailmas  asju, mis  koguaeg muutuvad. osad  inimesed on visad neid vastu võtma, teised nii uuenduslikud ei ole, aga  kui idee on kasulik suurele  hulgale  ealavatele inimestele, siis tasuks seda  kaaluda.

Mõned asjad, mis mulle õlle juures meeldivad!

Pohmakad

Ma ei pea nende pohmakate all silmas verdsülitavat ja sisikonda välja ropsivat napilt elu piiril vegeteerimist. See on mürgistus ja kui sul on niisugused hommikud, siis neid ma ei kadesta ja soovitan abi otsida. Kuigi pean nentima, et  õlust on raske tekitada sürreaalselt pahadusekoefitsenti lakke virutavaid hommikuid. Minul vähemalt. Ma räägin mõnusast rõõmsameelsusest ja kergest tühjakõhutundest ning eilsete mõttevälgatuste ja situatsioonide järelkajadest, mis käivad peas ringi lõbususe joovastusena veel tunde. Need hommikud on suurepäraste mõtete algatajad, fenomenaalsed inspiratsiooniallikad. Mulle meeldib hommikuti lugusi kirjutada, klaverit mängida, laulda ja teha midagi , millel on küljes originaalsus ja need teod ja taiesed on märgistatud kvaliteediga oma vapras uudsuses, Niisugune tajumiste väli, mis haarab elu kõiki tahke on täielikult olemas, mõnikord isegi lapsemeelsus, mis lubab asju uuesti paika seada ning päev puhkeb täielikult õitsele kui hommikul ühe kesvamäärjukese veel naha vahale keerad. Eriti on tunda seda siis kui oled kodust eemal, siis ei talletu sulle juba tuttavaid emotsioone, ning saad olla justkui ümbersündinu. Su silmad on sama värvi, aga nende taga oleks justkui keegi teine. Üks kogemuselävi kosmilisel maastikul on jällegi tajutud. Ja see jutt, need mõttemängud, mis suust väljavoolavad, on lausa kuninglike eeposte pärimustest johtuvad ja kui on mõttekaaslasi, kellega neid jagada, siis pole paradiis enam kaugel. 

Las  tulevad  mõtted, mitte  minu mõtted, las  tulevad   mõtted, mitte  minu mõtted, las tulevad  mõtted Las  tulevad  mõtted, mitte  minu mõtted, las  tulevad   mõtted, mitte  minu mõtted, las tulevad  mõtted Las  tulevad  mõtted, mitte  minu mõtted, las  tulevad   mõtted, mitte  minu mõtted, las tulevad  mõtted Las  tulevad  mõtted, mitte  minu mõtted, las  tulevad   mõtted, mitte  minu mõtted, las tulevad  mõtted Las  tulevad  mõtted, mitte  minu mõtted, las  tulevad   mõtted, mitte  minu mõtted, las tulevad  mõtted Las  tulevad  mõtted, mitte  minu mõtted, las  tulevad   mõtted, mitte  minu mõtted, las tulevad  mõtted Las  tulevad  mõtted, mitte  minu mõtted, las  tulevad   mõtted, mitte  minu mõtted, las tulevad  mõtted Las  tulevad  mõtted, mitte  minu mõtted, las  tulevad   mõtted, mitte  minu mõtted, las tulevad  mõtted Las  tulevad  mõtted, mitte  minu mõtted, las  tulevad   mõtted, mitte  minu mõtted, las tulevad  mõtted, mitte minu mõtted, LAS TULEVAD MÕTTED, MITTE  M INU MÕTTED, LAS TULEVAD MÕTTED, MITTE MINU MÕTTED, LAS TULEVAD MÕTTED, MITTE MINU MÕTTED, LAS TULEVAD MÕTTED, MITTE  M INU MÕTTED, LAS TULEVAD MÕTTED, MITTE MINU MÕTTED, LAS TULEVAD MÕTTED, MITTE MINU MÕTTED, LAS TULEVAD MÕTTED, MITTE  M INU MÕTTED, LAS TULEVAD MÕTTED, MITTE MINU MÕTTED, LAS TULEVAD MÕTTED, MITTE MINU MÕTTED, LAS TULEVAD MÕTTED, MITTE  M INU MÕTTED, LAS TULEVAD MÕTTED, MITTE MINU MÕTTED, LAS TULEVAD MÕTTED, MITTE MINU MÕTTED, LAS TULEVAD MÕTTED, MITTE  M INU MÕTTED, LAS TULEVAD MÕTTED, MITTE MINU MÕTTED, LAS TULEVAD MÕTTED, MITTE MINU MÕTTED,

Kripeldus

Iga päev jääb inimese hinge midagi kripeldama; Kas ma oleks pidanud minema  rääkima tüdrukuga, kes  mulle tänaval vastu jalutades naeratas; oleks ma käitunud poemüüja vastu viisakamalt, oleks ta  võib-olla mu parim sõber; oleks ma jäänud peole kauemaks, oleks kohanud oma tulevast naist jaa nii edasi. Kuid mis kätkeb neis mõtetes, neis tegemata teostes? Kas niimoodi saab mõelda, on need  ju ilmatud alternatiivid, mille kaudu me loodame teostada oma õnne. Me ei mõtle ju nii, et  kui ma  poleks jalgpallis viimasel minutil väravat löönud, oleks meie meeskond kaotanud? Ma mõtlen sellele, et hea et ma seda  tegin, nagu see oleks  iseenesest  mõistetav. Selle taga on emotsioonid, mis on peidus, samas on need iga hetk meile avatud. Kahetsus, tegemata  teod – niisugust asja pole olemas, see on illusioon. Kui ma poleks teinud üht, poleks  juhtunud teist. Mitte  midagi tehes ei jää mitte  midagi tegemata?!

Inimene vajab hoolt ja sallivust ja hoolitsust, nendel, kes tunnevad, et neil seda  pole, tihti kahetsevad oma tegemata tegusid, näiteks; „Miks ma küll ei rääkinud selle ilusa tüdrukuga, võib-olla oleks ta  mu laste ema“. Nähes ette kõiksugu alternatiive, mis juhtuks,  kui …
Seda ei saa  olla, see on vaid pettekujutelm, mida teeb sinu aju, vastavalt sinu enda  loodud  illusioonile, kuidas asjad sinu meelest  universumis on. Mitte  ükski reaalsus oma tegelikkus tões ei saa  olla ettekirjutatud vaid ühe inimese peas. Saab vaid olla mõne filosoofi mõte, et  sina oled reaalsus, nii kuidas sina maailma tunnetad. Aga kes  on siis maailm, muud  kui tolle inimese  mõtted, ja mis on  siis tolle inimese mõtted  muud kui kogu maailm? Niisugune kahetisus ja asjade sünonüümsus ei vii meid lähemale tõele, lähemale viib ta meid ainult  tõelähedusele, mis pole aga tõde. Meie elud pole meie enda omad, üsast hauani me oleme seotud üksteisega. Kõik on  üks

Kas ma tegelikult saan valida? Tagantjärgi oma peas ma valiks palju asju muudmoodi, aga kas see on enam see,  jõgi pole enam see jõgi kus ta ennem oli. Ta on muutunud. Muidugi on hea olla kahes dimensioonis korraga mõeldes  ühte asja, saad selgema vastuse. Aga kui tulevad  mängu meie aju poolt  konstrueeritud illusioonid, petted tulevikust ja  minevikust ja ajast, siis enam nii selget vastust ei ole võimalik saada.

Vastus, mis see on? Kõigest vastand küsimusele, millel on vastus olemas juba lõpmatu hulk Buddhasid ja  muid väljamõeldisi. Tilk ookeanis. Ookean on lugematul hulgal tilkasi. Jutt, mis ei maksa  midagi , ainult definitsioonid, seletus, millegi abil, mis teeb asjade suurused sulle selgeks. See  on  õpetus. Õpetus ja pettus ühtaegu. Tõesti, nad toimivad koos – õpetus ja pettus. Kuid kulg ei toimi ealeski, samas ta ei jäta toimimata. Loomulikkusel pole soove, on vaikus taeva all. On üksildane öö sellele, kes tahab teada, kuid ei lähe eemale, vaid kõige väiksemast leiab kõige suurema. Jälle mõisted. Ta jääb unne ja ei näe midagi, mitte  kui midagi , ta  puhkab …

Puhkab millest? Puhkab sellest  jamast, mida  ma  kirjutasin …

Selle jutu taustaks sobib  imehästi niisugune palake

http://www.youtube.com/watch?v=Ub4yTO394Ts

Top 10 James Bond Theme Songs

10."Live And Let Die". 1973. Paul McCartney / Paul McCartney & Wings.

James Bond: Roger Moore.
Tundus, et bondiaana vajas värksendust vananevale Sean Connery´le. Kuigi mees oli oma viimases Bondi filmis ("Diamonds Are Forever") vaid 41 aastane. Antud linateoses teeb oma esiketteaste eelnevates sarajdes nagu "The Saint" ja "Persuaders" briljantselt Briti sarmantset aristokraati kehastanud Roger Moore (46 a.), kes oli 1970 ndatel muutunud Briti moeikooniks ning oma peene huumori ja firmamärgi - kulmukergitusega võlus paljude vaatajate südamed. Bond oli muutunud lõbusaks koguperefilmiks ning MacCartney ülimalt populaarne filmi jaoks loodud muusikapala, mis platseerus U.S.A muusikaedetabelis koguni 2.kohal, aitas uuele ajastule bondiaanas kõvasti kaasa. Progrerockilikus mitte väga ülepingutatud palas on ärevaid flööte, kiireid kitarririffe ning rahulikku klaveriõõtsumist ehk peaks sobima kõigile 70 ndate rokkmuusika austajatele.

9. The Man With The Golden Gun. 1974. John Barry / Lulu.

James Bond: Roger Moore.
Jätkus Moore ajastu ning samuti 70 ndate rokkmuusika võidukäik. Moore teist rolli Bondina iseloomustab Scaramaga kolmas nibu, lendav auto, üle krokodillide jooksmine, lilliputt odaga ja nappides riietes naised. Seda kõike on kuulda ka muusikas. "The Man With the Golden Gun" oli Flemingu poolt viimasena enne tema surma avaldatud raamat, kuigi raamatul ja  filmil suurt midagi ühist ei ole. Barryl oli filmi soundtracki tegemiseks aega vaid napid kolm nädalat ning nagu ta ise hiljem ise ütles, on see lugu talle kõige vähem meeldivam kogu enda loodud Bondi muusikas. Lugu ei jõudnud tabelitesse ei Inglismaal, ega USA-s.
Küll aga kasutas Prodigy oma loo "Mindfields" jaoks samplit soundtrackil olevast loost "Hip's Trip".

8. Diamonds Are Forever. 1971. John Barry / Shirley Bassey.

James Bond: Sean Connery.
Sean Connery viimane ülesastumine James Bondina. Tegelikult mängis Connery 1985 a. ilmunud filmis "Never Say Never Again" samuti briti spiooni James Bondi, aga kuna filmikompanii  oli teine, siis seda ametlikult Bondi filmiograafiasse ei loeta.
Eriti hea on soundtrack, kui tegemist on kurikaelade Mr. Wint'i ja Mr. Kidd´i huvitavate ja kummaliste kahemõtteliste dialoogidega. Harry Saltzman vihkas seda  lugu, aga õnneks oli see meeltmööda teisele produtsendile Broccolile ning lugu jõudis ikkagi lindile.

7. Casino Royale. 2006. David Arnold, Chris Cornell / Chris Cornell.

James Bond: Daniel Graig.
Graigi parim Bond siiamaani ning minu arvates kogu Bondi ajaloo top 5 filmi sees. Külm, kalk, tapja, pühendunud, päästja, patrioot - täpselt niisugune nagu Ian Fleming teda  kirjeldas.

6. Skyfall. 2012. Adele, Paul Edworth / Adele.

James Bond: Daniel Graig.
Adelet võib juba  praegu võrrelda võimsa lauljatari Shirley Basseyga, kellel on olnud au laulda koguni kolmes Bondi teemaloos. Peale filmide "Diamonds Are Forever" ja "Goldfinger" ka nimistust väljajäänud ühes  kõige absurdsemas  Bondis "Moonraker". Adelet kuulates võib ta ka järgnevates Bondides oma häälega filmisõpru kostitada. Film oli kõige ebabondilikum, kui nii saab öelda. Alustades joomatuuridega  ning alla arvestust halva füüsilise vormiga filmi alguses ning lõpetades oma kodukohta naastes, mida pole mitte üheski Bondis ennem näidatud, ning M-i kui emafiguuri kaitsev ainuke organ maamunapeal. Kolm filmi, kus Bondil on habe olnud, pärinevad kaks Daniel Graigi repertuaarist.
Lugu ise oli/on aga nii populaarne, et UK billboardis on koguni 2. kohal.

5. On Her Majesty's Secret Service. 1969. John Barry, Hal David / John Barry Orchestra.

James Bond: George Lazenby.
Siiani ainus Bondi teemalugu, mis on instrumentaal. Produtsentidele jäi see natuke  kripeldama ning nn. "teise teemaloona" pandi  lõppu John Barry poolt tehtud lugu "We Have All the Time in the World", mille laulis sisse Louis Armstrong ning mille saatel jäi filmi lõpetama kummaline episood - Bond oli abiellunud (esimest ja siiani viimast korda) ning peale laulatust autoga mööda maalilist Portugali rannikut sõites saab neile jälile kurikael Blofeld (kusjuures murdis ta  tänu Bondile selles filmis kaela) ning kuulirahe all  hukkub Bondi mõrsja. Siis hakkab Armstrong laulma ja Lazenby'le jääb see viimaseks Bondiks.
Lugu on kaasahaarav ja ülimalt Barry'lik, kellele see oli juba kuues järjestikune ülesanne Bondi saagat muusikaga toita. Eriti hästi sobib see  lugu stseeni, kus Bond põgeneb kurikaela saadikute eest suuskadel Alpides.

4. From Russia With Love. 1963. John Barry / Matt Monro.

James Bond: Sean Connery.
Teine ja ühtlasi ka viimane film, mida Ian Fleming nägi. Kuna Flemingule esimene Bond Dr. No  nii väga meeldis, siis  kaldus ta viimastes raamatutes Bondi välimust kirjeldades ühe enam Connnery poole. Ta  oli isegi üllatunud, et Connery sobis  rolli veel paremini kui tema poolt raamatutes kirjeldatud James Bond.
Selles filmis kasutas Barry esmakordselt ka teemat, mis sai nn. "teiseks" Bondi teemaks, mis on võib-olla rohkem seikluslikum ja lõbusam. Seda on kuulda loos "007 Takes the Lektor" ning samuti järgnevates Bondides "You Only Live Twice" stseenis kus  Bond lendab Q väikese helikopteriga, millel nimeks "Little Nellie" ning samuti "Moonraker'is" paaditega kihutamise stseenis.

3. A View To A Kill. 1985. John Barry, Duran Duran / Duran Duran.

James Bond: Roger Moore.
Film ise ei olnud suurem asi. Roger Moore'le jäi see seitsmendaks ja ühtlasi ka viimaseks Bondiks olles siis juba 58 aastane ning enim rolle mänginud James Bond.
Klassikalist peapaha kehastas geenimoondega  Christopher Walken, kes sai rolli eest kriitikutelt erinevalt Moore'st  kiita. Duran Duran lugu oli aga  tõeline hitt, mis saavutas esmakordselt Bondimuusika ajaloos US billboardil 1. koha ning UK top 100-s 2. koha. Idee 80-ndatel ülimenukat Duran Durani teeneid avaloos kasutada tekkis eluaegsel produtsendil Cubby Broccolil kui Durani bassimees John Taylor (suur Bondi fänn) kuskil peol  purjus  peaga küsis: "Kuna te kavatsete Bondi teema loo jaoks kedagi asjalikku kasutada?" Elunautlejate kampa eesotsas Simon Le Bon'ga (Duran Duran'i laulja) kaasati John Barry, kes purjus noorte bändiproovist noppis välja head kohad, pani paika akordiprogressioonid ning kahepeale kokku saadi läbi aegade menukaim Bondi avalugu, muidugi kui Adele seda üle ei löö.

2. You Only Live Twice. 1967. John Barry / Nancy Sinatra.

James Bond: Sean Connery.
Enamus tegevust filmis toimub Jaapanis. Sellest johtuvalt on Barry püüdnud muusikale natuke aasialikku puudet juurde anda. Tulemuseks ülimalt meeldejääv liikumine viiulitelt, mida on kasutanud  muuhulgas ka Björk, Robbie Williams, Coldpaly, Natacha Atlas. Iga kord kui seda  lugu kuulata tuleb mõte, et oled seda  kusagil kuulnud. Pala platseerus UK billboardil 11. kohal. Film ise oli samuti suur hitt, kuid  fännide kurvastuseks teatas Sean Connery, et on tüdinenud Bondi rollist ning arvas, et  tal on  väga keeruline  mingeid muid rolle veenvalt mängida, sest kõik samastavad teda silmapilkselt James Bondiga. Siiski said produtsendid Broccoli ja Saltzman Connery nõusse ning teda võib veelkord näha 1971 a. valminud filmis  "Diamonds Are Forever".

1. Goldfinger. 1964. John Barry / Shirley Bassey.

James Bond: Sean Connery.
Kui George Martin hakkas koos Paul McCartney'ga tööle filmi "Live And Let Die" muusika kallal, siis küsis ta nõu koguni 12 -nele Bondi filmile muusika komponeerinud vanameistrilt John Barry'lt. Barry kutsus Martini  oma orkestri proovi kohale ning Martin oli imestanud ja küsinud, et kas seitse trompetit ühte sama partiid mängida pole natuke liiast ja ressurside raiskamine. Barry vastas, et võib-olla tõesti, aga kuula kui hästi see kõlab. Tõesti, kogu puhkpillide plejaad, mis siin  loos kõlab on justkui tuhande elevandi perfektne huige ning juurde veel vaimustav ning sama jõuline kui nähtamatu käsi on ka S. Bassey hääl. Külmavärinad garanteeritud.