Pohmakad
Ma ei pea nende
pohmakate all silmas verdsülitavat ja sisikonda välja ropsivat
napilt elu piiril vegeteerimist. See on mürgistus ja kui sul on
niisugused hommikud, siis neid ma ei kadesta ja soovitan abi otsida. Kuigi pean nentima, et õlust on raske tekitada sürreaalselt pahadusekoefitsenti lakke virutavaid hommikuid. Minul vähemalt. Ma räägin mõnusast rõõmsameelsusest ja kergest tühjakõhutundest
ning eilsete mõttevälgatuste ja situatsioonide järelkajadest,
mis käivad peas ringi lõbususe joovastusena veel tunde. Need
hommikud on suurepäraste mõtete algatajad, fenomenaalsed
inspiratsiooniallikad. Mulle meeldib hommikuti lugusi kirjutada,
klaverit mängida, laulda ja teha midagi , millel on küljes
originaalsus ja need teod ja taiesed on märgistatud kvaliteediga
oma vapras uudsuses, Niisugune tajumiste väli, mis haarab elu kõiki
tahke on täielikult olemas, mõnikord isegi lapsemeelsus, mis
lubab asju uuesti paika seada ning päev puhkeb täielikult
õitsele kui hommikul ühe kesvamäärjukese veel naha vahale
keerad. Eriti on tunda seda siis kui oled kodust eemal, siis ei
talletu sulle juba tuttavaid emotsioone, ning saad olla justkui
ümbersündinu. Su silmad on sama värvi, aga nende taga oleks justkui keegi teine. Üks kogemuselävi kosmilisel maastikul on jällegi tajutud. Ja see jutt, need mõttemängud, mis suust
väljavoolavad, on lausa kuninglike eeposte pärimustest johtuvad
ja kui on mõttekaaslasi, kellega neid jagada, siis pole paradiis
enam kaugel.
