Descartes’i järgi peaks filosofeerimine algama metadoloogilisest kahtlemisest. Vähemalt üks kord elus tuleks tema järgi seada k õ i k kahtulse alla. Eks selle mõtteharjutuse teevad läbi kordki elus kõik filosoofid. Nagu mingil hetkel samastuvad paljud tõsiselt mõtlejad ennast Sokratesega. C. S. Pierce’i järgi eeldab igasugune kahtlus teatud uskumusi. Minu kahtlusel peab olema küllaldane alus, s. t. kahtlus põhineb mingil uskumusel. Descarte’i eesmärk oli leida kindel teadmine, mille üle ei ole võimalik kahelda. Tema meetod oli kahelda kõiges, välistada kõik. Mis siis jääb kindlaks? Võib-olla ainult see, et mitte miski pole kindlalt teada. Meenutagem mida ütles kõiketeadja Buddha: „Kõik siin maailmas on kaduv ja muutuv. Ainus püsiv asi on pidev muutumine”.
Descartes jõudis lihtsa analüütilise mõtlemise tulemusel järeldusele, et ainuke tõsikindel teadmine on see, et kui ma mõtlen, siis järelikult olen ma olemas. Siinkohal tuleks küsida, et kust ma tean, et m i n a mõtlen, võib-olla on minu aju mingi vahemehhanism, mis kannab edasi kellegi teise mõtteid? Seda on võimalik näidata väga lihtsa mudeliga. Undo Uus on seda kirjeldanud väga hästi oma vaimu mudeliga, mis näeks välja umbes selline: Kui inimesest ühendada lahti aju, ajal mil inimene magab ning panna see kuskile sobivasse lahusesse, näiteks ülikooli laborisse ja ühendada elektrilise signaali abil kõik närvid, et näiteks kuulmise närv oleks seotud signaali kaudu ajuga seal lahuses ja silmanärvid ja kõik muud meelelised tajud samamoodi siis kui inimene ärkab üles, siis kus ta arvab ennast olevat, kas seal ülikooli laboris lahuses? Ta arvab, et ta on seal kus ta ärkab, avab silmad näeb oma tuba jne. ja tegelikult võib selle mudeliga minna veel kaugemale; meie aju on omakorda kuskil mujal ja see aju on jällegi veel kuskil kaugemal. Ikkagi ei maksaks nii kindel olla, et see kes mõtleb mina olen. Kuigi jah, enda olemasolus on kuidagi totter kahelda, kuna kõik mu tajumused viitavad sellele, et ma eksisteerin. Hume’i arvates aga me ei saa kogeda seda, mis kutsub esile tajumusi – me kogeme vaid oma tajumusi, mitte materiaalseid kehi. Suure ratsionalistina arvas Descartes ühtlasi ka, et keha on vaimust erinev. Seda võiks nimetada substantsdualismiks. Maailm koosneb immateriaalsetest vaimudest ja materiaalsetest kehadest. See seisukoht toob kaasa aga mitmeid probleeme, näiteks kuidas on võimalik omavahelised mõjud vaimu ja keha vahel? J. Searle järgi ei tohigi niisugust jaotust teha, see on intellektuaalne laiskus, maailma tuleb seletada tervikuna, niisugune destruktiivne lähenemine, kus lõhutakse kõik laiali ja erladatakse üksteisest ning sildistatakse erinevate nimedega, on lihtsalt üks viis seletada keerulisi asju lihtsalt ja vastupidi ning olukord, kus luuakse juurde järjest rohkem mõisteid. Miks on vaja jagada asju kaheks, maailm on terviklik!
Descartes’i dualism oli aluseks ka plajudele uutele dualistlikele teooriatele, see näitab, et alati on võimalik edasi mõelda. Nii nagu on äärmuslik idealism, kus eitatakse täielikult dualistlikus pildis materiaalset poolt. Eksisteerivad ainult vaimud ja nende sisud.
Descartes tõestas jumala olemasolu: kui meil on olemas ülima olendi idee, siis peab see olend ka olemas olema. Ja kuna jumalus on täiuslik olend, siis ei ole ta pettur ning minu aistingud mis pärinevad minu kehast (janu, õnnetunne, valu jne) peavad tõeliselt eksiteerima. Seda Descartes’i arusaama täiustas Leibniz: Kõigepealt tuleb näidata ülimalt täiusliku olendi idee koherentsust ehk ülimalt täiusliku olendi olemasolu võimalikkust. Niisugune jumalatõestus on mõistusepärane, mitte vaatlustel põhinev. Mitte ükski vaatlus ei saa anda mulle tõsikindalt vastust jumala olemasolu kohta, seega on jumal kujuteldav asi ning mingis mõttes mõiste, vajalik selleks et seletada lahti maailma. Jumala ja ülima olendi idee mõisteid on natuke erineva varjundiga, neid kasutades tuleks meeles pidada, millises keelemängus me antud hetkel viibime.
Selle järgi ei saa olemas olla asju, mida ma ei suuda ette kujutada, kuna minu tajumused lähtuvad minu kehast, mis on tõeline, peavad ka nendest tulenevalt olema tõelised need asjad mis seda tajumust tekitavad. Kui tuletame meelde eelpool mainitud Hume’i siis vaadates oma käsi me tajume sõna otses mõttes mitte oma keha vaid teatud muljeid, mida saame meelte vahendusel. Aga see ei pruugi tähendada, et meie keha pole olemas, see võib vaid olla veidi teistsugune, nagu Descartes ise ütles, et Jumala hüvelisusest hoolimata pole võimalik, et inimloomus – nii nagu ta koosneb vaimust ja kehast – vahel ei petaks.
