Igal asjal, mida ma näen, kuulen, katsun, maitsen, haistan, peab olema seos minu ajuga, kes seda interpreteerib. See seos on elektrisignaal. Kõik mida meie viis taju meile maailma kohta informatsiooniks jagavad on tegelikult elektrilised signaalid, mida meie peaaju omamoodi tõlgendab. Kogu tegevus, mis me elu jooksul oleme teinud ja teeme praegugi toimub ühes väikeses paari ruutsentimeetrises ajusopis. Aju ei taju liikumist, samamoodi nagu arvuti; kui me viime arvuti ühest kontorist teise, ja kinnitame talle pärast ümberpaigutust jälle vajalikud juhtmed, ei saa arvuti arugi, et on keskkonda vahetand. Sarnaselt on ka ajuga – ta võtab vastu lihtsalt signaale ja töötleb neid meile mõnusasse kolmedimensionaalsesse keskkonda. Olgugi,et tegelik maailma ei pruugi niisugune olla. Tegelikkuse juurde pöördume hiljem tagasi.
Nüüd näiteks oletame, et me vaatame televiisorit ning kui vool kaob, katkeb ka pilt telekas, kuna signaal ei jõudnud kohale. Samuti on ka meie ajuga; kui katkeb signaal välismaailmast, siis me oleme pimeduses, õigemini mitte pimeduses, vaid siis poleks justkui nägemises midagi, mis pole aga sama, mis pimedus.
Kui me teeksime sellise katse, et eraldaksime inimese aju ja paneksime selle kuskile mõnusasse lahusesse elama, kus ta ei sure ja salvestaksime eelnevalt arvutisse lõhnad, maitsed, loodusmaastiku, kogu miljöö, kogu informatsiooni ja siis ühendaksime selle arvuti ajuga ja saadaks need signaalid ajju, siis arvatavasti aju arvaks, et ta elaks. Nii saaks ajju progammeerida ükskõik mida, isegi seda, et aju arvab, et ta on füüsiliste inimese omadustega. Talle saadetakse arvutist film, et ta ise istub arvuti taga ja teeb tööd.
Sama võib ka toimuda praegu meiega. Miks me arvame, et see maailma on reaalne, mida me näeme, kuuleme, katsume jne? Äkki keegi saadab meile samamoodi mõtteid, signaale elust, loomadest kokkupuudetest teiste inimestega ja nendele teistele inimestele jälle saadetakse signaale kokkupuudetest minuga ja nii iga looduse ja mateeria osa on seoutud absoluutselt kõikide osakestega kogu näivas universumis, mida tegelikult ei pruugigi olemas olla. Maailma täieneb koguaeg, ja see ongi selle looja(te) töö.
Võib ka muidugi olla, et nendeks loojateks oleme meie ise. Me ise oleme kunagi arenenud nii kaugele, et oleme suutnud luua illusoorse maailma, mis on igas punktis täielikult ja terviklikult olemas ja me oleme suutnud selle sünteesida oma ajju. Äkki me ise olemegi praegu väga kauges tulevikus ja saadame oma ajju signaale nagu me elaks siin – 21 sajandil nagu see oli siis, kui me kunagi päriselt siin elasime? Ja niimoodi me areneme, kõik elud, mis tulevad on tegelikult kokkuvõttes samade inimeste omad, inimesed korduvad. Nad saadavad mingi aja tagant oma ajju uusi signaale, ja kustutavad vanad, justnagu nad oleks uuesti sündinud. Võib-olla see ongi reinkarnatsioon.
Igal juhul see on väga keeruline ja suurepärane töö ja kui mina tõesti olen kauges tulevikus olemas reaalselt, või on selleks keegi teine, kes mulle neid signaale saadab ja mõtteid pähe paneb, siis pidi ta mulle ka niisuguse mõtte pähe panema, et sellest kirjutada.
Üks asi veel – see kes on selle loomingi taga, kontrollib täeilukult kõike signaale ja võib muuta ükskõik mida, sellepärast on siin maailmas kõik võimalik. Peaksime olema tänulikud oma esivanematele ehk võib-olla siis meile enditele, kes on tegeliklult jumalad ja meile uue elu andsid, lõpuks peame jõudma meie nii kaugele, et endale ise elu andma, ja ring hakkab jälle otsast peale.
Tuudur Tamme
03.02.2009
Nüüd näiteks oletame, et me vaatame televiisorit ning kui vool kaob, katkeb ka pilt telekas, kuna signaal ei jõudnud kohale. Samuti on ka meie ajuga; kui katkeb signaal välismaailmast, siis me oleme pimeduses, õigemini mitte pimeduses, vaid siis poleks justkui nägemises midagi, mis pole aga sama, mis pimedus.
Kui me teeksime sellise katse, et eraldaksime inimese aju ja paneksime selle kuskile mõnusasse lahusesse elama, kus ta ei sure ja salvestaksime eelnevalt arvutisse lõhnad, maitsed, loodusmaastiku, kogu miljöö, kogu informatsiooni ja siis ühendaksime selle arvuti ajuga ja saadaks need signaalid ajju, siis arvatavasti aju arvaks, et ta elaks. Nii saaks ajju progammeerida ükskõik mida, isegi seda, et aju arvab, et ta on füüsiliste inimese omadustega. Talle saadetakse arvutist film, et ta ise istub arvuti taga ja teeb tööd.
Sama võib ka toimuda praegu meiega. Miks me arvame, et see maailma on reaalne, mida me näeme, kuuleme, katsume jne? Äkki keegi saadab meile samamoodi mõtteid, signaale elust, loomadest kokkupuudetest teiste inimestega ja nendele teistele inimestele jälle saadetakse signaale kokkupuudetest minuga ja nii iga looduse ja mateeria osa on seoutud absoluutselt kõikide osakestega kogu näivas universumis, mida tegelikult ei pruugigi olemas olla. Maailma täieneb koguaeg, ja see ongi selle looja(te) töö.
Võib ka muidugi olla, et nendeks loojateks oleme meie ise. Me ise oleme kunagi arenenud nii kaugele, et oleme suutnud luua illusoorse maailma, mis on igas punktis täielikult ja terviklikult olemas ja me oleme suutnud selle sünteesida oma ajju. Äkki me ise olemegi praegu väga kauges tulevikus ja saadame oma ajju signaale nagu me elaks siin – 21 sajandil nagu see oli siis, kui me kunagi päriselt siin elasime? Ja niimoodi me areneme, kõik elud, mis tulevad on tegelikult kokkuvõttes samade inimeste omad, inimesed korduvad. Nad saadavad mingi aja tagant oma ajju uusi signaale, ja kustutavad vanad, justnagu nad oleks uuesti sündinud. Võib-olla see ongi reinkarnatsioon.
Igal juhul see on väga keeruline ja suurepärane töö ja kui mina tõesti olen kauges tulevikus olemas reaalselt, või on selleks keegi teine, kes mulle neid signaale saadab ja mõtteid pähe paneb, siis pidi ta mulle ka niisuguse mõtte pähe panema, et sellest kirjutada.
Üks asi veel – see kes on selle loomingi taga, kontrollib täeilukult kõike signaale ja võib muuta ükskõik mida, sellepärast on siin maailmas kõik võimalik. Peaksime olema tänulikud oma esivanematele ehk võib-olla siis meile enditele, kes on tegeliklult jumalad ja meile uue elu andsid, lõpuks peame jõudma meie nii kaugele, et endale ise elu andma, ja ring hakkab jälle otsast peale.
Tuudur Tamme
03.02.2009
