Metsas, kuhu olin sattunud, oli liiga palju valikuid. Pigem taandusin ja võtsin istet, tooliks samblaroheline känd. Hakkasin alateadlikult mõtlema. Ilma igasuguse vajaduse ja eestvedamiseta. Muidugi ma teadsin, et kunagi pean ikka proovima metsast välja jõuda, aga miks-see mul veel puudus. Tegelikult puudus ka kuidas. Nii, et ma lihtsalt lasin mõtte kerglikult lendu ning lendasin koos sookurgede ja tähtedega hõreda männimetsa kohal. Lend osutus siivukeseks, sest mulle lendas vastu Tahtmine. Ta küsis kiiresti ja kärsitult kerge küsimuse: “Mida sa tahad, tahad sa midagi?”.
Mina vastsin valesti: “Ma tahan mõelda”. Tahtmine puhkes naerma ja kihutas minema, sinna, kus loojub päike. Ta oli oma tahtmise saanud. Mina aga kukkusin taevast alla otse sellesammuse kännu peale, kus enne oli istunud. Ma ju teadsin, et kui ma tahan midagi teha, siis ma seda ju ei saa. Ma ei saa tahta mõtelda, et ma lendan. Mõte peab ise lendama hakkama. Mis küll ajaendas mind niimoodi vastama. Võib-olla tahe niimoodi vastata, aga miks? Miks ma peaks tahtma Tahtmisele vastata nii, et tema oma tahtmise saaks ja mina seda tahestahtmata mitte? Ma ei tahtnud ju kukkuda.
Mind lohutas teadmine, et ma ei saanud haiget. Aga ma ei olnud sellega nõus. Iha võidu järele kasvas minu sees enneolematult suureks selles reegliteta mängus. Jah, tõsijutt, kõik oli aus, aga ilma reegliteta. Mulle isegi meeldis see tunne-tunne, et saan kõike teha, olla kõikvõimas. Raiuda ennast läbi maa, lennata kiiremini tuulest, visata kivi kaugele, kuni ta maandub mõnes meile tundmatus maailmas. Kõik see tundus tore ning huvitav ja muutis mu meele tugevaks. Ainult ma ei saanud muuta banaalseid tõdesid. Siin dualistlikus maailmas ja ajas eksisteerib alati keegi, kes sinuga konkureerib, osutab vastupanu, lükkab ümber su hüpoteese ning muidu sind segadusse tahab ajada, et ise valitsejaks saada, mitte mõõga, vaid meelega.
Just niisuguseks vastaseks osutuski Tahtmine. Tema ei tahtnud midagi, kui siis ainult teiste tahtmisi kontrollida ja suunata ikka sügavamale metsa, kust tõde leida on raske, raskem kui seeni; isegi sügisises metsas.
Ma puhkasin olenemata tegelikult väsinud. Pidin metsast välja pääsemiseks kõvasti konstentreeruma. Milllele ma oma mõtted suunan? Kui ma midagi tahan, siis tahmine saab mu mõtted endale, kui midagi soovin, siis pole see vajadus ning seega eluspüsimiseks mitte vajalik. Seega ma ei mõelnud mitte millegile, mitte ainsalegi asjale, lihtsalt olin, kõik muutus ähmaseks ja kadus mu silmist, ma ei mõelnud isegi sellele, miks. Äkitselt ma tundsin midagi, miski tõmbas mind taeva poole, aga ma ikka ei mõelnud sellele. Nüüd tundsin , et lendan, tiirlesin taeva kohal ja nägin kõiki värve , mis maailmas olemas on, ja nägin neid korraga ja terviklikult. Järsku häiris mu mittemõtlemist terav hüie: “Midas a tahad, sa pead midagi tahtma, sa ei saa nii sama lennata”. See oli Tahtmine. Ma ei teinud Tahtmisest välja, lihtsalt olin oma puhtas valges maailmas ja lendasin , polnud suundi, tuuli, ega midagi. Tahtmine muudkui röökis ja karjus, et minu tähelepanu võita. Lõpuks ta loobus, nägi , et mina teda kuulda ei võta ja langes taevast kolinal alla, sinnasammuse kännu peale, kus mina olin varemalt istunud.
Ma olin Tahtmist võitnud tema enda relvaga: ma tegin midagi, mida ma otseselt ei tahtnud, vaid mida mida ma pidin tegema , et aru saada mida tahtmine tähendab. Kui sa midagi väga tahad, siis ei saa sa seda seda tahtes, vaid seda vajades.
Tahtmine istus nukralt kännu peal ja lausus vaikselt enda ette: “Ma ei taha enam midagi”.
